Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mis üle jõu, see teiste kanda?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mari-Liis Pintson. | FOTO: Margus Ansu

Tartu ja Tallinn kemplesid riigiga pikalt kohtus erivajadustega laste koolide rahastamise üle. Et omavalitsus täidab riigi ülesandeid, ent riik seda rahaliselt ei kompenseeri. Kohtus raius haridus- ja teadusministeerium kui rauda, et riik on erivajadustega lastele loonud vajalikul hulgal õppekohti oma erikoolides ning see, et Tallinn ja Tartu nendele lastele veel eraldi oma koole peavad, on puhtalt nende kahe linna vabatahtlik otsus.

Ministeerium soovitas Eesti kahel suurimal linnal oma erikoolid lihtsalt kinni panna, kui nad nende pidamisega hakkama ei saa. Kuid nii haldus- kui ringkonnakohtus sai ministeerium vastu näppe. Kohtute seisukoht oli, et riigil pole võimalust oma koolidesse vastu võtta kõiki neid lapsi, kes praegu õpivad Tartule või Tallinnale kuuluvates erikoolides.

Ministeerium ei jätnud jonni ja võitles kohtutes viimase võimaluseni, ent tulutult. Ei olnud nende jaoks argument seegi, et Tallinna lapsele on tema puudele sobiv lähim riigikool mitmesaja kilomeetri kaugusel – faktiliselt on ju koht olemas!

Kuid nüüd, kui kõik kohtuastmed on andnud õiguse omavalitsustele, tegi riik kannapöörde, tõstis käed püsti ja ütles jonnakalt: võtku siis omavalitsused kõik praegused riigikoolid ka endale. Seega justkui tunnistades, et erivajadustega laste õpetamise väga raske ja kallis ülesanne käib riigile üle jõu.

Ministeerium ei jätnud jonni ja võitles kohtutes viimase võimaluseni, ent tulutult.

Kuigi ministeeriumi koolivõrgu juht Kalle Küttis nimetas seda, et Tartule riigikoolide ülevõtmise ettepanek tehti, alles kohvilauavestluseks, on ministeeriumi ametnikud juba omavalitsustele plaani detailsemalt tutvustanud. Kuni selleni, et esitasid koefitsiendid, mille järgi riik hakkaks erikoolide õpetajate tööjõukulusid toetama.

Muidugi võib omavalitsustele pakkuda rammusat präänikut, mis ahvatleks neid erikoole üle võtma. Ent mis annab garantii, et algsed toetused ja koefitsiendid on vettpidavad ka viie, kümne, kahekümne aasta pärast?

Riigi heitlikku meelt ilmestab seesama eespool kirjeldatud kohtuvaidlus. Tuletame ka meelde erakoolide rahastamist, kus üks koalitsioon lubas erakoolidele ahvatlevaid toetusi, misjärel hakkas neid koole tekkima kui seeni vihmasabina järel. Tuli aga uus minister ja otsustas, et pole seda toetust neile vaja ühti.

Varasemast võib meenutada ka kutsekoolide üleandmist omavalitsustele. Siis oli präänikuks euroraha, mille toel koolid särama lõid. Nüüdseks on eurotoetuste kraanid kinni ning omavalitsused vaadaku ise, kust kutsekoolide investeeringuteks raha saada.

Lisaks jääb kahtlus, kas riik kohtleb rahajagamisel enda ja omavalitsuste koole võrdselt. Oma särk on ihule kõige lähemal ning piiratud eelarve juures on lihtsam toetada koole, mille probleemid on riigile paremini teada.

Tagasi üles