Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mänguasjamuuseumi uus näitus tõmbab ununenud lapsepõlvelt teki pealt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits sättis täna avataval näitusel paika asju toanurgas, mis oli üheksakümnendate klassikaliselt pisikestes korterites ruumipuudusel sektsioonkapiga lapsele eraldatud. | FOTO: Sille Annuk

Ehkki üheksakümnendad olid justkui äsja ja tollased mängud on kõigil veel hästi meeles, selgub arvutamisel karm tõde, et sellest kümnendist on möödas oma veerand sajandit. Mänguasjamuuseum aitab tänasest seda heitlikku aega meenutada näitusega.

Millegipärast on nii, et kui kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oma lapsepõlve nautinud praegused täiskasvanud toonaseid lelusid näevad, tekitab see neis enamasti heldimust. Ent üheksakümnendatel Eestimaa kodusid vallutanud mängud ja mänguasjad äratavad tolle aja lastes väga vastakaid mälestusi, ka negatiivseid.

Nii olid ka meenutused, mida Tartu mänguasjamuuseumi töötajad uue näituse jaoks kogusid, tihti üksteisele vastukäivad. Näiteks muuseumis sektsioonkapi otsa sätitud õllepurgikogu nähes teatas mõni inimene kategooriliselt: «See ei olnud nii!», sest tema kodus oli õllepurkide auväärne koht riiulis.

Mida kõike kogusid lapsepõlves praeguse aja lapsevanemad! Lubaksid nad praegu oma lastel riiulile seada õllepurkide või välgumihklite kogu? / Sille Annuk

Stiilipuhas eklektika

Mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits meenutas, et tema oli üheksakümnendatel juba täieõiguslik teismeline. Muuseumi varahoidjale Liis Rehale, kes on Pärnitsast kümme aastat noorem, on see aga ehtne lapsepõlvemängude aeg. Seega on ka nende mälestused sootuks erinevad.

Üheksakümnendate aastate mängude ja mänguasjade näitust koostades ei olnud ka võimalik saavutada täiuslikku stiilipuhtust. Mõnes kodus võis sel ajal olla veel nõukogudeaegne mustvalge SECAM-süsteemi teler, teises aga juba PAL-plokiga värvitelekas, kust nägi välismaa kanaleid. Või seisnebki selles eklektikas üheksakümnendate stiilipuhtus?

Näituse jaoks on muuseumis loodud tegevustuba, kus ühes seinas tumepruun sektsioonkapp ja päevinäinud diivan, teises toanurgas sama sektsiooni juurde kuuluva riidekapiga eraldatud toanurk lapsele. Selles nurgas on kaisuloomadega üle kuhjatud noorukivoodi ja ohtrate kleepsudega üle kleebitud kirjutuslaud, seinal Dennis Rodmani ja palja ülakehaga Van Damme’i plakatid.

See on aeg, mil teleris nähtu hakkas tasapisi imbuma laste mängudesse ja mänguasjadesse. Niisamuti oli see aeg, mil Põhja- ja Lõuna-Eesti lapsed elasid sootuks erinevas maailmas: ühed ehitasid oma unistused üles Soome, teised Saksa telekanalites nähtule.

Ununenud õudused

Marge Pärnits pistis näitust tutvustades justkui möödaminnes magnetofoni ühe suvalise kasseti. Karjatasin ja mõistsin, miks ta enne näitusega tutvumist hoiatas, et see võib mõjuda traumeerivalt. Sahiseva lindi peal hakkas mängima minu kunagi «kõrvauss», Folkmilli laul Madis Mäekallest, mis mul lapsena ööde viisi magada ei lasknud.

Eestis oli üheksakümnendatel vähemalt üks kodu, kus kilk ei saanud lapse piimahambaid endale. / Sille Annuk

Samamoodi tekitas õudu teises näituseruumis vitriininurka istuma pandud hiiglaslik mürkroheline elevant. Mäletan teismeliseeast, kuidas ma ei suutnud mõista, miks küll peaks keegi nii jubedat elukat enda kodus hoidma.

Kui tegevustoas saab ehtsas üheksakümnendate miljöös telekamänge mängida või vanu ajakirju sirvida, siis kõrvalruumis näeb, kuivõrd kattusid tollaste laste unistused tegelikkusega. Nii näiteks võisid väikesed tüdrukud unistada heleroosast Barbie majast, ent kuna see unistus jäi neile liialt kaugeks, ehitasid nad selle maja ise papist.

Tollel ajal oli kohustuslik teema ka kõikvõimaliku träni kogumine. Näitusevitriinis on õllepurke, välgumihkleid, taskukalendreid, udupilte, aga ka midagi sellist, mille kogumise tahaks hea meelega unustada.

Nimelt palus Liis Reha oma sõpradel võtta oma sünnipäevale kaasa asju, mida nad lapsepõlves kogusid. Muu hulgas sai ta selle üleskutse peale endale sünnipäevaks topsitäie sõbra piimahambaid …

Tagasi üles