Mänguasjamuuseumi uus näitus tõmbab ununenud lapsepõlvelt teki pealt

Mari-Liis Pintson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits sättis täna avataval näitusel paika asju toanurgas, mis oli üheksakümnendate klassikaliselt pisikestes korterites ruumipuudusel sektsioonkapiga lapsele eraldatud.
Mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits sättis täna avataval näitusel paika asju toanurgas, mis oli üheksakümnendate klassikaliselt pisikestes korterites ruumipuudusel sektsioonkapiga lapsele eraldatud. Foto: Sille Annuk

Ehkki üheksakümnendad olid justkui äsja ja tollased mängud on kõigil veel hästi meeles, selgub arvutamisel karm tõde, et sellest kümnendist on möödas oma veerand sajandit. Mänguasjamuuseum aitab tänasest seda heitlikku aega meenutada näitusega.

Millegipärast on nii, et kui kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oma lapsepõlve nautinud praegused täiskasvanud toonaseid lelusid näevad, tekitab see neis enamasti heldimust. Ent üheksakümnendatel Eestimaa kodusid vallutanud mängud ja mänguasjad äratavad tolle aja lastes väga vastakaid mälestusi, ka negatiivseid.

Nii olid ka meenutused, mida Tartu mänguasjamuuseumi töötajad uue näituse jaoks kogusid, tihti üksteisele vastukäivad. Näiteks muuseumis sektsioonkapi otsa sätitud õllepurgikogu nähes teatas mõni inimene kategooriliselt: «See ei olnud nii!», sest tema kodus oli õllepurkide auväärne koht riiulis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles