Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Õpetaja Triin Käpp: eestlased ei ole üldse usuleiged, vaid usuvad lihtsalt erinevaid asju

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Triin Käpp (35) andis intervjuu Tartu Jaani kiriku altariruumis, kus ta peab tavaliselt jutlusi Tartu Ülikooli-Jaani kogudusele. | FOTO: Margus Ansu

Kirikukoguduste liikmed on läbi teinud leerikoolituse ja teavad, et ülestõusmispühadega on seotud nendele eelnevad suur reede ja vaikne laupäev. Paljude lehelugejate meelest on arvatavasti ükskõik, mis on mis, peaasi et oleksid vabad päevad. Eeskätt neile mõeldes vastab küsimustele pühade teemal sügisel Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetajaks valitud Triin Käpp.

Paljud nimetavad ülestõusmispühasid lihavõttepühadeks, munadepühaks ja kevadpühadeks. Kuidas ütlete nende kohta teie?

Mina ütlen üldjuhul ikka ülestõusmispühad, aga ei väldi ka teisi nimetusi.

Täna on suur reede. Vahest saaksime läbi ilma selleta?

Ilma suure reedeta ei oleks ülestõusmist, sest kui Jeesust ei oleks risti löödud, poleks ta saanud üles tõusta.

Suur reede on mitmepidine püha. Ühelt poolt on kurb, sest suur õpetaja ja suur eeskuju leidis väga ootamatult oma lõpu. Jeesuse jüngritele oli see mõistetamatu. See on niisugune püha, kus me räägime sellest, et midagi läks valesti.

Ristilöömisele eelnes reetmine, Jeesuse reetis tema enda sõber Juudas. Kuid samas on Juudase rolli kohta öeldud, et ta oli väga oluline: kui teda ei oleks olnud, võibolla ei oleks siis Jeesust risti löödud ja poleks tulnud ülestõusmist, poleks tulnud lunastust.

Ülestõusmispühad näitavadki, et igal asjal on põhjus, meie elus ei juhtu tavaliselt mitte miski niisama. Nii annavad ülestõusmispühad ka surmale mingis mõttes lahenduse: surm ei ole lõplik. Sellega, et Kristus risti löödi, ei lõppenud veel meie püha üritus, vaid kõik kestis edasi.

Suurele reedele järgneb vaikne laupäev ja seejärel ülestõusmispühad. Mis ja miks?

Suure reede kontrapunkt on ristilöömine. Jumal sureb, kui nietzschelikult mõelda. See peaks tekitama inimeses küsimuse, miks sellised asjad juhtuvad. Palju on küsitud, miks on maailmas kurjus. Suur reede võiks olla mingis mõttes vastuseks: see näitab kannatust, kogu sündmustiku inimlikku poolt. Kui kellelgi sureb lähedane, on ju väga kurb, seda on raske ja keeruline mõista.

Vaikne laupäev on mõtiskluse aeg – mis saab edasi. Samas on see mingis mõttes lein. Ülestõusmispühade esimesel pühal tuleb ootamatu lahendus. Jumal tõusis üles, surm on võidetud. Surm ei ole lõpp, on ülestõusmispühade sõnum.

Milleks on tarvis ristikäiku, mis tuleb teie algatusel ja juhtimisel ka tänasel suurel reedel?

Neli aastat tagasi käisime kolleeg Einike Pilliga koos Tallinnas, kus oli just tulemas ristikäik. Mõtlesime, miks ei ole seda Tartus, mis on hea väike linn, nii et saaks ristikäigus käia läbi suure osa Tartu kirikutest.

Kolleegid erinevatest kirikutest tulid kohe mõttega kaasa, oli vaja vaid väikest tõuget. Nii lähemegi nüüd neljandat korda ristikäigule.

Mis on selle mõte?

Selle mõte on avada suurt reedet ja kõiki sellega kaasnevaid emotsioone. Ristitee on alguse saanud katolikust kirikust. Ametliku ristitee 14 punkti jagame kaheksa kiriku peale ära, nii et saame rääkida alates sellest, kui Jeesus süüdi mõistetakse, kuni selle hetkeni, kui ta hauda pannakse. Käime läbi kogu selle sündmustiku emotsioonid. See on üks parimaid viise aitamaks inimesel aru saada, mida suur reede tegelikult tähendab.

Paljud inimesed soovivad juba suurel reedel ja vaiksel laupäeval üksteisele häid pühi. Kas nii on sobilik teha?

Kui mu suurem laps oli väike, vaatasime temaga Jänku-Jussi multikaid. Pühadest oli tehtud eraldi osa, kus Juss küsib ema käest, mis on suur reede. Ema vastab, et suur reede on ülestõusmispühade esimene päev. Ma selgitasin tegijaile nende viga, aga kahjuks nad ei saanud siis enam midagi muuta.

Nagu ma juba ütlesin, ilma suure reedeta ei oleks ülestõusmist, nii et selles mõttes ei ole ju vale soovida häid pühi suurel reedel. Aga siiski on suurel reedel rõõmusõnum veel olemata.

Eelmisel pühapäeval oli urbepäev ehk palmipuudepüha. Minu Lõuna-Eesti juurtega vanaema käis omal ajal urbepäeva hommikul meie voodite juures, lõi meid pajuokstega kergelt ja ütles: «Urvad sulle, munad mulle!» Magajad pidid vana kombe kohaselt ülestõusmispühadeks vitstega lööjale mune viima. Kas teie olete kodus nõnda teinud?

Ei ole. Ma olen sellega kursis, aga et mul endal Lõuna-Eesti traditsiooni taga ei ole, siis pole see mulle kodust kaasa tulnud. Sel aastal juhtus nii, et mul jõudsid urvad koju hoopis esmaspäeval. Laps tegi mulle peapesu, et mis perekond me oleme, kui meil ei ole palmipuudepühal urbigi kodus.

Kes veel on teie peres?

Mul on kaks last, kaheksa- ja üheaastane. Abikaasa Aitel Käpp töötab Tartu ülikoolis, praegu on ametlikult lapsehoolduspuhkusel.

Kas saate aega pühademune värvida? Või ei ole see teie peres kombeks?

Ikka värvime mune, loomulikult.

Mis päeval on seda kõige õigem teha?

Olen öelnud oma sõpradele, kes on minu käest seda küsinud, et kõige õigem oleks pühapäev. Aga kuna pühapäeval on juba ka hea meel üksteisele mune kinkida ja pühadesoove soovida, siis loomulikult tuleb varem ettevalmistusi teha. Nii et mune värvime laupäeval.

Miks üldse värvitakse ülestõusmispühadeks mune?

Ülestõusmispühad räägivad sellest, kuidas surmast tuleb elu. Muna on kõige ehedam ja käegakatsutav elu sümbol üldse. Munast tuleb uus elu.

Lisaks on üks legend, mida on tore ka lastele rääkida. Naised läksid Jeesuse hauale ja nägid, et kivi on ära veeretatud. Nad tulid tagasi, ühel naisel oli munakorv käes. Teised ei uskunud, et Jeesust ei ole hauas, et ta on üles tõusnud. Ja siis see naine ütles, et värvugu need munad mu korvis punaseks, kui ma räägin tõtt. Ja nii ka läks. See legend on hea viis mõtestada, et see oli ime, mis juhtus.

Vanadel ülestõusmispühade postkaartidel on joonistatud urbade ja munade juurde ka jänesed. Kuidas puutuvad nemad Jeesuse ülestõusmisesse?

Jänesed on samuti elu sümbol. Kes teine paljuneb nii kiiresti kui jänes … Urvad tähistavad meie kandis palmipuid.

Ülestõusmispühadega seotud teemadest tuleb teil rääkida ka oma jutlustes Tartu Ülikooli-Jaani kogudusele, kes valis teid novembri lõpus oma õpetajaks. Kuidas olete teie kogudusega ja kuidas on kogudus teiega kohanenud?

Olen siin koguduses kaasa teeninud aastast 2009, nii et me oleme juba pikka aega kokku kasvanud. Novembris oli lihtsalt väike rollimuutus.

Kuidas olete rahul sellega, et Jaani kirik on ühtlasi tuntud kontserdipaik ja näitustekoht?

Üks ei sega teist. Kui inimene satub kirikusse sel viisil, siis – uksed on meil alati lahti. Et kirik, kultuur ja ühiskond on omavahel lahus, on valgustusajastu tagajärg. Enne seda olid kõik üksteise teenistuses. Minu meelest tuleks alati näha pigem koostöövõimalusi ja sidusust, kui et erinevaid valdkondi elus ära lahutada.

Uksed on alati lahti … Toimetusse helistas hiljuti üks tartlane, kes väljendas ennast üsna irooniliselt, kui rääkis, et kontsertide ajal on avatud Jaani kiriku külguks ja et peauks avatakse üleüldse väga harva. Kuidas kommenteerite?

See on tingitud puht praktilisest olukorrast ja on korralduslik mugavus. Ikka tehakse ka peauks lahti, ja et meil on võimalus tulla sealt ratastooliga, teeme ka peaukse lahti. Suvel on see lahti kogu aeg.

Mida arvate Eesti elanike usulisest leigusest?

Oi, eestlased ei ole üldse usuleiged, eestlased on väga usklikud inimesed! Nad lihtsalt usuvad erinevaid asju.

Näiteks milliseid?

Olen uuringuid vaadanud ja siit-sealt lugenud, et eestlased on otsijad. Ja kui internet on täis igasuguseid võimalusi, on suur oht tekkida rosoljeusul. Et võtan natuke igast asjast, mis mulle meeldib: kui vaja, siis mediteerin, kui vaja, käin kirikus, ja kui vaja, teen ka midagi kolmandat.

Minu meelest puudub eestlasel tihtipeale terviklikkus. Institutsionaalne usk pakub terviklikkust, kõike koos kogu komplektiga.

Ma arvan, et see on see, mida eestlane mingil põhjusel pelgab, ja ma usun, et eestlaste usklikkus on kasvamas, aga institutsionaalne usklikkus on vähenemas.

Kogu komplektiga? Mida see tähendab?

Kirik ristib sind väikese lapsena ja matab sind, kui sa ära sured. See tähendab lisaks ka igapäevaelus toimimist ja toetamist. Ristiusk ei ole ju asi, mis peaks olema ainult pühapäevausk, vaid annab kõik elu põhimõtted ja loogika, millest elus lähtuda, ja vastab ka küsimusele, mis on üldse elu mõte.

Kindlasti ei ole ühte mustrit. Mulle meeldivad selle pärast ka erinevad konfessioonid ristiusu sees, ehk siis näiteks luterlased rõhutavad üht asja, katoliiklased teist, babtistid kolmandat. Inimesel on ristiusu sees võimalik leida endale sobiv rõhuasetus. Ristiusk on väga rikas, aga tihtipeale peljatakse seda kui institutsiooni, mis ütleb sulle, kuidas peab elama.

Mainisite elu mõtet. Mis on teie elu mõte?

Ma ei ole seda kunagi ühe lausega sõnastanud, aga ma arvan, et elu mõte on püüelda Jumala poole. Me ei suuda keegi ise jumalad olla, aga kui võtta kas või Jeesuse elu eeskujuks, on kuhu poole püüelda.

Peale ristiusu on meie kõrval muidki vägevaid uske. Kuidas rääkida näiteks ülestõusmispühadest pagulastena meile elama tulnud moslemitele?

Ma usun, et moslemid enamasti teavad, mis pühad meil tulemas on. Aktiivsed ja rahumeelsed moslemid on kindlasti teadlikud.

Ma olen kuulnud, et kui moslemipered Euroopasse tulevad, valivad nad oma lastele tihtipeale pigem kristliku kooli kui munitsipaalkooli. Seda põhjusel, et nad saavad aru, mis on ristiusk, sest see on islamile piisavalt lähedane. Nad ei saa aru, mis väärtusi munitsipaalkoolid kannavad, kristlikud väärtused on neile arusaadavad.

Detsembri algusest olete Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ameti kõrval ka Tartu Peetri kooli kaplan. Mida teeb kaplan koolis?

Kaplani rolli olen ma täitnud mingil määral Peetri koolis algusest saadik, vahepeal olin õppealajuhataja, need kaks ametit aga ei sobi kokku ühel inimesel kanda.

Kaplani roll koolis on väga erinev. Kui on vaja, tuleb töötada lastega; kui on vaja, tuleb toetada perekondi ja vanemaid; kui on vaja, tuleb olla kristlik huvijuht ehk siis korraldada pühade tähistamist. Et Peetri kool on kristlik kool, siis on tarvis läbivalt mõtestada kooli olemust, et mis teeb sellest kristliku kooli ja kuidas see väljendub.

Kui palju teavad Peetri kooli õpilased ja lasteaialapsed suurest reedest, vaiksest laupäevast ja ülestõusmispühadest?

Nad teavad kindlasti rohkem kui tavakooli lapsed. Oleme terve selle nädala Peetri koolis just koolilastega läbinud igal päeval väikese jupi ülestõusmispühade loost, alustasime palmipuudepühast ja lõpetame esmaspäeval ülestõusmisega. Ka meie koolilapsed läbivad väikese ristitee, juba neljapäeval.

Triin Käpp

  • Sündis 5. jaanuaril 1982.
  • Lõpetas 2000 Vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi ning 2005 Tartu ülikooli usuteaduskonna, kus sai seejärel õpetajakoolituse.
  • Läbis 2010–2011 Eesti evangeelse luterliku kiriku usuteaduste instituudi pastoraalseminari.
  • Aastast 2015 Tartu ülikooli doktorantuuris, kus uurib kristlikku kooli ja kristlikku väärtuskasvatust.
  • Tartu Ülikooli-Jaani kogudust teeninud aastast 2009 praktikandina ja seejärel abiõpetajana ning valitud õpetajaks novembris 2016.
  • Tartu Peetri kooli kaplan.
  • Peres kaks last, abikaasa Aitel Käpp töötab Tartu ülikoolis, praegu lapsehoolduspuhkusel.

Kristlased käivad Tartus suurel reedel ristiteel kaheksa kiriku juures

Kaheksa Tartu kirikut kutsuvad inimesi taas ühisele palverännakule. Kaasatud on luterlased, katoliiklased, baptistid ja metodistid, osalema on oodatud kõik.

Triin Käpp teatas, et ristitee algus on täna ehk suurel reedel kell 17 Narva mäel Peetri kiriku juures. Sealt viib tee Jaani kiriku juurde, seejärel jäävad marsruudile Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik, Kolgata kirik, Püha Luuka kirik, Maarja kirik, Pauluse kirik ja Salemi kirik.

Püha ristitee ehk Via Crucise või Via Dolorosa mõte pärineb pühalt maalt varajastelt palveränduritelt, kes püüdsid jäljendada Kristust, läbides tema kannatamisega seotud paiku. Katoliiklik traditsioon, mis nüüdseks on laialdaselt kasutusel ka protestantlikus kirikus, rajaneb Kristuse peatustel teel ristile. Osa neist toetavad piibli kirjakohad.

Ristitee peatusi on 14. Piibli järgi tähistavad need järgmisi hetki Jeesuse elust: ta mõistetakse surma, ta võtab risti oma õlale, ta nõrkeb esimest korda risti all, ta kohtub oma kurva emaga, juhuslik pealtvaataja Siimon Küreenest kannab veidi maad Jeesuse risti, Veroonika tungib läbi sõdurite rivi ja kuivatab higirätikuga Jeesuse palged, Jeesus nõrkeb teist korda risti all, ta kohtab oma teel nutvaid naisi, ta nõrkeb kolmandat korda risti all, tal rebitakse riided seljast, ta lüüakse Kolgata mäel risti, ta sureb ristil, ta võetakse ristilt ja lõpuks ta pannakse hauda.

Kolmandal päeval pärast ristilöömist tõusis Jeesus surnuist üles. Nii oli ta varem lubanud.

Tagasi üles