Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mine metsa ja karju seal! Aga mis mets sellest arvab?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Eero Vabamägi / montaaž

Tuntud Tartu koorijuht soovitab oma lauljatele, et mingu nad metsa ja karjugu seal hääl lahti. Nii saab paremaks lauljaks. Või siis soovitatakse eluraskustega toimetulemiseks minna metsa ja seal viha välja karjuda.

Tavaline on ütlemine, et mis sa röögid, ega sa metsas ei ole. Või siis sama manitsus teisipidi: mine metsa ja karju seal. Aga mida mets sellest kõigest arvab, püüdis lähemalt selgitada zooloog Uudo Timm.

Mis juhtub metsas, kui seal karjuda? Sipelgale ja tammepuule ei tee see justkui midagi, kuid kuidas mõjutab vali heli metsaelu?

Mürareostuse teema polegi nii väga kaua üleval olnud, ka inimese jaoks.

Sellega tegeldakse järjest enam. Suurte maanteede äärsed müratõkked on viimase aja nähtus, esimeste puhul vaadati, et mis absurdsusega nüüd tegeldakse.

Müratõkkel on praktiline vajadus ja ka tulem. Kui ikka tõke on ees, saab selle taga rahulikumalt elada. Ega inimene pole mingi eriline nähtus looduses, vaid üks liik paljudest.

Eestis ei ole müra mõju erinevatele liikidele süvitsi uuritud, teistes riikides aga küll. Kohe tulevad meelde Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas tehtud mürauuringute järeldused kiirteede lähipiirkondade kohta.

Näiteks laululindude pesitsuse edukusele on mürafoonil mõju. Linnulaulul on eesmärgid. Ühelt poolt annab laul liigikaaslastele teada territooriumi hõivamisest. Teisalt, mida ilusam on isaslinnu laul, seda suurem šanss on tal emaslindude hulgas.

Müra sees võid karjuda palju tahes, aga kui sind ei ole kuulda, siis võib edukus partneri leidmisel ja järglaste saamisel kasinaks jääda. See on otsene müra mõju. Ei ole suurt vahet, kas see müra on tulnud tehislikult või muul moel.

Samuti võib masinate müra mõjuda teatud liikidele hirmutavalt. Seetõttu on mõnel pool tundlikumate ja inimpelglikumate liikide kaitseks looduskaitseseaduse alusel kehtestatud inimeste liikumise keeld, et nad ei häiriks linde ka vaikselt käies. Veel enam võivad inimesed neid hirmutada, kui nad kõva häält teevad, olgu tegu kotkaste, metsiste või kellega kõik veel.

Samamoodi on imetajate puhul, peame eelkõige vaatama selgroogsete poole. Nende reaktsioonid, kes müra eest põgenevad, on meile paremini arusaadavad.

Ükskõik kas müra tuleb inimese suust või masina kerest.

Kas võib öelda, et müra mõju on eriti halb pesitsusperioodil, poegade üleskasvatamise ajal? Mõnel juhul läheb kogu nähtud vaev tuksi.

Ongi. Neid suid, kes tahaksid omaette jäänud mune või pesapoegi ära süüa, on terve jagu. Värvulise või partlase peletame pesalt, aga kohe panevad silma peale varesed või rongad, ka rebased  ja kährikud. Järgmisel hetkel ongi pesa rüüstatud.

Väikelaidudel on ka see probleem, et mootorpaat peletab möödasõidul linnud lendu ja siis on tagajärjed kurvad.

Kui lind või loom üritab pulmaajal kaasat kutsuda, aga see sumbub mürasse, on see tühi energiakulu.

Seega ütlemised, et ega sa metsas ole või et mine metsa ja karju seal, ei ole loodusele meeltmööda?

Filosoofiline moment. Tuleb lahti mõtestada, miks seda öeldakse.

Inimkeskne lähenemine on, et kui sa karjud, siis esimese asjana segad sa sellega teisi inimesi. No mine metsa, sest kuhu sa ikka saadad. Mine sinna, kus inimesi ei ole. Mets on esimene koht, mis eestlasel meelde tuleb. Seal ju inimesi pole, karju seal, kui tahad.

Tegelikult võib karjumine muud metsaelustikku segada küll. Kui käime metsas kellegagi koos ja valjusti rääkides, teame ju kõik, et võimalus siis mõnda looma või lindu näha on üsna väike. Nad põgenevad ära või jäävad vait ja vaatavad, mis toimub, sest tajuvad ohtu.

Kui käime vaikselt, siis elus­tiku nägemise tõenäosus tunduvalt suureneb. Kui läheme metsa ja karjume seal, siis igaüks saab aru, et lootus näha karu või põtra ... no me lihtsalt ei näe neid, nad on ammu putku pannud.

Liigiti taluvus või tuimus erineb. Tartu kesklinnas olgu peletajad või ärgu olgu, hakid on ikka. Miks mõned on tundlikumad?

Võtame inimese näitel, ennast tunneme kõige paremini. Loomad toimivad üsna samamoodi. Muist on ka inimeste hulgas tuimemad, lasevad endale tümpsu kõrva nii, et kõrvalolijal on valus, aga ise paistavad nautivat.

Iga liik elab teatud keskkonnatingimustes. Piirid on eri liikidel üsna erinevad. Ka inimene harjub paljude ebameeldivate asjadega. Kui oled kasvanud näiteks raudtee lähedal ja iga natukese aja tagant läheb kolinal rong, laseb viletki, siis oled sellistes tingimustes olnud päevast päeva. Ei pane viimaks enam tähele, see ei häirigi. Aga kui sinna mõni teine panna ja proovida, et magaks öö – iga rongi peale ärkab ta üles.

Teame ju küll juhtumeid, kus mõni lind või loom on pesapaiga leidnud ebatavalises kohas, mis liigi tavalist käitumist teades on täiesti müstiline. On individuaalsed eripärad ja ka harjumus.

Vaatame Tartu künnivareseid ja hakke, nad on maast madalast selle keskkonnaga harjunud ja pesapaigatruudus on tugev. Sõltumata sellest, kas karjutakse rohkem või vähem, tulevad nad ikka tagasi.

Lennujaamades peletatakse linde, aga kui kogu aeg on sama peleti, siis lõpuks linnud harjuvad. Saavad aru, et see ei olegi oht.

Nüüd on Tartus tähelepanu pälvinud part, kes on pesa teinud kesklinnas väga käidavasse kohta, söögikoha juurde. Mida sellest arvata?

Ega täpselt tea, mis ta peas toimub. Teinekord on loomad üllatavad. Öeldakse, et hunt kodu juurest ei murra, pesa tehakse inimese meelest esmapilgul absurdsesse kohta, aga teise pilgu läbi võib see tunduda turvaline.

Me ei suuda vaadata looma või linnu silme läbi ega tea, mis on temale kõige tähtsamad turvaelemendid. Linnule võibolla piisas betoonrandist, mis varjas vaadet, ja seepärast tegigi pesa. Mõnikord juhtub ka seda, et pesa tehakse nimme inimese juurde, kui ka liikumine ei ole väga intensiivne. Taustas võib olla mitmeid nüansse.

Kui lapsed, kes seni on olnud koolis purgis kinni, saavad kevadel loodusesse ja karjuvad seal end tühjaks, ei sünni sellest suuremat kahju, kui nad ei tee seda kõige õrnemas kohas.

Veel üks aspekt: kui loodus veel kiiresti ei arene ja rohi ei kasva, võib koht näida lage. Pilt muutub ruttu.

Jällegi Saksamaa näide. Niitude lindude arvukus väheneb põhjusel, et rohumaadel on intensiivne väetamine ja rohi kasvab kõvasti, lõokesed ei leia enam pesa üles. Otsitakse aeglasema rohukasvuga alasid.

Sissejuhatavas küsimuses käis jutt tammepuust ja teie nimetasite, et eeskätt tuleks vaadata selgroogseid. Kuidas on lood näiteks putukamaailmaga?

Ma ise olen rohkem tegelenud imetajatega, nende käitumist mõistan sellepärast rohkem. Me ei saa mürki võtta, et mõned putukarühmad või ka näiteks taimed ei reageeriks müraefektidele, aga me ei oska seda tähele panna.

Vaatad metskitse niidul ja röögatad, selle peale kits paneb lõiget. Tamme puhul seda ei juhtu, aga kas mingisugused keemilised protsessid võivad muutuda, seda ei tea.

Jaanipäeval laulmine sääskede vastu ilmselt ei aita.

Mis neid meelitab, on omaette teema. Kindel on, et saaklooma aitavad leida soojus ja lõhn. Seda on ka enamik tundnud, et kui teed intensiivset tööd ja higistad, siis higise kere peale tuleb nii parme, kärbseid kui sääski. See on suudetud kindlaks teha, kuid kas nad helide peale ka kuidagi reageerivad, selle kohta ei oska mina kommentaari anda.

Soovitus metsa minna ja seal end tühjaks karjuda ei ole loodustundlikele inimestele kindlasti meelepärane.

Kui lapsed, kes seni on olnud koolis purgis kinni, saavad kevadel loodusesse ja karjuvad seal end tühjaks, ei sünni sellest suuremat kahju, kui nad ei tee seda kõige õrnemas kohas. Teinekord võib selline karjumine metsaelanikele aga kurvemaid tagajärgi tuua.

Laulmine porgandi kasvule ei mõju

Ülo Niinemets / Margus Ansu

Küsimus, kuidas võiks metsas laulmine või karjumine taimedele mõjuda, on taimefüsioloog Ülo Niinemetsa sõnutsi natuke esoteeriline värk.

«Taimel on lehed, juured ja vars, madala võnkesagedusega bassihääl paneb need võnkuma, aga võnketugevus on väike, inimene ei suuda sellist heli teha, et puu hakkaks liikuma,» selgitas ta.

Seega mõju pigem ei ole. «Aga mõjutada võib näiteks mööda sõitev rong, mis raputab väikesed juured katki,» lisas taimefüsioloog. «Samuti maalihked või muud sellised kataklüsmilised asjad. Kui keegi röögib täiest kõrist, sellel ei ole mõju.»

Aga kui inimene porgandipeenra ääres ilusti laulab, kas porgand kasvab sellest paremini?

«Ei kasva,» vastas Ülo Niinemets. «Saame öelda, et see pigem ei mõju ja seda ei ole ka mõtet uurida. Mõjub mehaaniline ärritus. Uue avastuse kohaselt arvatakse, et taim tunneb lõhna. Seda meie uurime. Taim tunneb ka süsihappegaasi.»

Valju häälega putukat ei ehmata

Putukad tekitavad, aga ka tajuvad helisid. Putukateadlane Toomas Tamm­aru toob näiteks ritsikad ja tsikaadid, kelle tekitatud heli suudab inimenegi kuulda. Kui meie kuuleme ritsikate siristamist, mis on meile sobilikul sagedusel, võiksid ritsikad olla võimelised kuulma ka inimeste tekitatud helisid.

Kuid kas inimeste tekitatud heli või lärmiga saaks sekkuda putukate suhtlusesse? «Ei usu,» ütles Tammaru.

Teisalt on teada, et mõned lendavad putukad on võimelised kuulma nahkhiirte signaale ja see annab võimaluse põgeneda. Tammaru toob ka välja, et hiljutine uurimistöö näitas ühe putukaliigi võimet kuulda lähenevat lindu, tema tiivavõnkeid.

«Ilmselt on nad orienteeritud spetsiifilistele helidele,» pakkus teadlane. «Kogu muust helitaustast ei suuda nad ilmselt midagi asjalikku välja lugeda. Oma kogemusest võin öelda, et ega putukat ei ole kõva häälega ehmatada võimalik.»

Niisiis putukate seisukohast ei tähenda ütlemine «Mine metsa ja karju seal» pigem mitte midagi halba. «Teadlasena ei saa ma öelda, et midagi ei ole, aga praegu saan öelda, et ma ei ole seda kogenud,» lisas ta.

Tagasi üles