Räästad ja paljud ninadki jooksevad vett. Karud tatsavad juba ringi ning meie teisedki talvised kõvad magajad, nahkhiired, lendavad peagi koobastest ja keldritest välja.
Unimütsidel tuleb peagi ärevus sisse
21. märts 2011, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Looduses on kevad mis kevad,» kinnitas Tartu Ülikooli zooloogiamagistrant Rauno Kalda. «Ka pikka talveund magavatel nahkhiirtel tuleb ärevus sisse. Esimesed kõige ärksamad neist võivad märtsi lõpus soojematel öödel juba oma magalatest väljas käia. Eriti veel siis, kui lähedal on mõni jõgi, mille kohal lendab putukaid.»
Hiljuti käisid nahkhiiri uuriv Rauno Kalda ja noor loodusfotograaf, Eesti Maaülikoolis esimest aastat agronoomiat tudeeriv Meelis Kalev meie käsitiivalisi kaemas.
Äärmiselt haruldane loom
Üldiselt on nahkhiired veel tardunes ehk rahvakeeli talveunes, sest ööd on külmad. Aga varsti hakkavad nad oma talvituspaikadest teistesse varjekohtadesse liikuma.
Kui ilm läheb jälle külmaks, lasevad nahkhiired taas silma looja ja on tardunes kas või terve nädala. «Nad lihtsalt magavad viletsa aja maha,» muheles Rauno Kalda.
Nahkhiired jäävad talveunne oktoobris. Aeg-ajalt ärkavad nad siiski üles ja mõni isane läheb siis muude toimetamiste kõrval kas ajaviiteks või juhuse ärakasutamiseks ka emase juurde ehale. Paaritumise ajal kriiskab emane nahkhiir isase peale nii kõvasti, et terve koobas kajab. Kui tegu tehtud, magavad kõik jälle edasi.
Siinkohal võiks arvata, et nahkhiired saavad järglasi vaat et aasta ringi. Aga ei. «Nahkhiir on selles mõttes äärmiselt haruldane loom,» selgitas Rauno Kalda. «Emasloom säilitab seemnerakud nagu spermapangas ja viljastumine toimub alles kevadel.»
Väiksed nahkhiired näevad ilmavalgust juuni keskel. Korraga kaks poega sünnib Eestis elavatest nahkhiirtest vaid kääbusnahkhiirtel, mõnikord on kaks järglast ka põhjanahkhiirel, suurvidevlasel ja hõbenahkhiirel.
«Teistel meie nahkhiirtel sünnib korraga üks poeg, väga harva on neid kaks,» märkis Rauno Kalda. «Ega nad siis asjata looduskaitse all ole.»
Põnev suve algus
Esialgu võtab ema enda külge klammerdunud pisipoja(d) saagijahile kaasa, veidi suuremad järeltulijad aga jäetakse varjepaika, kuhu emad tulevad neid öösel imetama. Noored nahkhiired saavutavad täiskasvanu suuruse umbes kuuselt ja oskavad selleks ajaks ka korralikult lennata.
Inimesel on kõige parem aeg nahkhiirega kohtumiseks suve esimene pool – siis on ööd valged, taevas hele ja lendavaid loomi on lihtne märgata. Seega tasub looduses silmad kogu aeg lahti hoida: kevad üllatab meid ühtmoodi, suvi teisiti ning sügisel ja talvelgi on alati midagi meeldejäävat varuks.
Meie imelised tiivulised
• Eestis elab nahkhiirtest tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, habelendlane, Nattereri lendlane, pruun-suurkõrv, parginahkhiir, kääbusnahkhiir, pügmeenahkhiir, põhjanahkhiir, hõbenahkhiir ja suurvidevlane.
• Meie suurim nahkhiir on suurvidevlane, kelle pikkus on 64–80 mm ja kaal 30–39,2 g. Eesti väikseim käsitiivaline on pügmeenahkhiir, tema pikkus on 35–45 mm ja kaal vaid 3–8 g.
Allikas: nahkhiireuurija Rauno Kalda