Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taaralinnale maineraamatu kirjutanud Valdur Mikita: Eesti on välja mõeldud Tartus

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Valdur Mikita kirjutas Tartule maineraamatu. | FOTO: Sille Annuk

Tartu on saanud uue maineraamatu, mis on linna ametlik kingitus mitmesugustel (tänu)üritustel. Täna oli Tartu loomemajanduskeskuses 63-leheküljelise trükise «Tartu tähestik ehk Tarto maine ja taevane trükis» esitlus. Raamatu tekstide autor on Valdur Mikita, selle kujundas Kalle Müller.

Raamat on üles ehitatud miniatuuride vormis, mis tähendab seda, et Valdur Mikita on võtnud ette tähestiku ning kirjutanud iga tähe kohta mitu Tartuga seonduvat lookest.

Näiteks L-tähe alt leiame lodja ja Juri Lotmani, M-tähe all on esindatud aga Muna Jaan, «lihtne inimene, hariduselt elektrik». Nagu ikka tähtsatel sündmustel, austas Muna oma kohalolekuga mõistagi ka tänast esitlust.

Tekstid on Mikita kirjutanud mõnusa huumori ning talle ainuomase keelekasutusega. Seetõttu pole aga vähemalt esialgu linn raamatut teistesse keeltesse tõlkida lasknud – tõlkes kaoks see Mikita Tartu lihtsalt ära.

Valdur Mikita, teid kui tuntud metsikut mõtlejat on päris keeruline ette kujutada maineraamatut kirjutamas. Ometi on see nüüd trükist tulnud. Tähendab see seda, et valmistute vaikselt sügisesteks kohalike omavalitsuste valimiseks ja noolite Tartu linnapea kohta?

Ütleme, et mina nii maiste asjadega ei tegele (naerab), seda mõtet mul ei ole. Mulle meeldivad rohkem taevased asjad.

Ennist raamatu esitlusel ütlesite, et hakkasite suure häälega naerma, kui teile see ettepanek tehti, ehk metsakirjanikust pidi saama linnakirjanik. Ometi võtsite ettepaneku vastu. Kui pikalt seda kaalusite?

Tegelikult otsustasin ma kiirelt, sest kõigist Eesti linnadest on minu meelest just Tartul kõige suurem X-faktor. Nagu olen ka varem öelnud: Tartu ja mets on millegi poolest väga sarnased. Tartu teeb põnevaks see, et siin on läbi uurimata lagendikke, ta on justkui põlismets. Selline tunne on, et metsast Tartusse astuda ei ole väga pikk samm ja vastupidi ka.

Mis on see Tartu X-faktor?

Ühte lausesse on seda keeruline panna, aga Tartul on mitu linna üksteise kukil: on maalinn, veelinn, puulinn ja taevalinn tänu meie tähetornile, ja sealt see lugu hakkabki pihta.

Kui mõelda selles võtmes, kui palju on Tartu andnud eestlaste etnogeneesile … Algusest peale on Tartu silma paistnud sellega, et ta on kogu aeg tahtnud tegeleda hästi suurte, taevaste asjadega. Suur osa eesti kirjandusest ja eesti identiteedist on sündinud Tartus, ehk võib öelda, et Eesti on tegelikult välja mõeldud Tartus.

Ja siia kõrvale paneks ma selle teise hullumeelse mõtte, et maailma kõige suurem asi on välja mõeldud Elva lähedal põllul – Jaan Einasto universumi struktuur. See vaimne pööris, mis taevatähtede ja kirjatähtede segust sünnib, on see, mis annab Tartule selle suure X-faktori.

Kuidas selle raamatu kirjutamise protsess välja nägi ja palju aega võttis? Kas istusite Välgi metsas kännu peale maha ja tulistasite ühe jutiga valmis?

Nõukogude ajal eraldati Raadi lennuväeohvitseridele Välgi metsade taha maad ja nad ehitasid sinna oma suvilad. Olen kuulnud legendi, et veel mõnikümmend aastat tagasi olevat seal olnud selline suvilakultuur, kus vanadest mahakantud lennukitest tehti aiamööblit, ehk need vanad lennukid viidi kusagile Välgi metsa taha. Ehk Välgi metsadel ja Tartu maine trükisel on selles mõttes täiesti seos olemas.

Aga kirjutasin seda päris kaua, mitte ühe jutina pidevalt, tekstid sündisid poole aasta jooksul. Selles raamatus on umbes 50 miniatuuri. Žanri võtme laenasin mõnes mõttes Jan Kausilt, kellel ilmus mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus sarnases vormis «Tallinna kaart».

Kas raamatusse sai sisse kirjutatud kõik, mis soovisite, või vaatate nüüd, et see või too asi on ununenud ja sellest või tollest pidanuks ka kirjutama?

Kõige raskem oli asju välja visata, esialgu oli märksõnu palju rohkem. Õnneks linnavalitsus pidurdas mind, muidu oleks see mainetrükis tulnud mitmeköiteline. Raske ei olnud asju välja mõelda, raske oli asju välja jätta.

Kui läksite linnavalitsusse maineraamatu kirjutamise lepingule alla kirjutama, kutsus siis linnapea Urmas Klaas teid oma kabinetti ja pani teile kui metsikule mõtlejale eraldi südamele, et on asju, millest teil tuleb vaikida? Ütles ta teile näiteks, et «Valdur, olgu mis on, aga teadvuse kiirendil selles raamatus kohta ei ole!»?

Õnneks olime piisavalt targad, see pakt salastati viiekümneks aastaks, nii et pole tarvis muretseda. (Naerab)

Tagasi üles