Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mida meie lapsed koolis sisse hingavad?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Horvaatia Osijeki-Baranja maakonna rahvatervise instituudi lektor Dario Brdaric. | FOTO: Kristjan Teedema

Väga lihtne on leida andmeid välisõhu kvaliteedi kohta, ent kui palju pöörame tähelepanu ruumide sisekliimale, arvestades, et veedame siseruumides umbes 90 protsenti oma ajast? Nii küsis läinud nädalal Horvaatia Osijeki-Baranja maakonna rahvatervise instituudi lektor Dario Brdaric, kes käis Tartus jagamas oma kogemusi koolide siseõhu kvaliteedi uurimisest.

«Lapsed on rahvastiku kõige tervem, aga ka kõige haavatavam osa,» ütles Dario Brdaric, kes sai mõni aasta tagasi ametnikega rääkides ikka vastuseid, et Horvaatia koolide sisekliima on väga hea, probleeme pole. Ent kui ta küsis, mille põhjal seda saab väita, oli vastus: me usume, et nii on.

Värske õhuta ei õpi

Teadlane võttis kätte ja uuris kahe kooli näitel, kui suur on sealsete klassiruumide õhus näiteks süsihappegaasi kontsentratsioon, kui palju leidub õhus keemilisi saastajaid ning kas seal on probleeme niiskuse ja hallitusega.

Saadud tulemused tekitasid piisavalt muret, nii et riik oli nõus tellima väga ulatusliku uuringu 200 Horvaatia koolis. Selle uuringu järel hakkasid horvaadid lõpuks probleemi tunnistama. Brdaricu sõnul sai koolide kehvast olukorrast ajalehtede esiküljeuudis, teemat arutati tipptunnil ka telesaadetes.

Mida ta siis teada sai? Näiteks seda, et väga paljud lapsed puutuvad koolis iga päev kokku liialt niiske õhu ja hallitusega ning süsihappegaasi sisaldus võib päeva jooksul minna klassiruumi õhus nii suureks, et lapsed muutuvad uniseks, tunnevad end halvasti ja nende õppimise efektiivsus väheneb.

Aga ta uuris ka, kui palju on klassiruumide õhus levinumaid keemilisi saastajaid: formaldehüüdi, benseeni, lämmastikdioksiidi. «Uutest materjalidest lenduvad ühendid võivad õhus olla kuni kaks aastat,» rääkis Brdaric. Ta viitas nii Eestis kui ka Horvaatias hoogustunud koolimajade remontimisele, mille tulemusel on lisaks uutele ehitusmaterjalidele klassiruumis ka uus mööbel ja tehnika.

«Inimesed nuusutavad mõnuga uue mööbli lõhna, mõtlemata, et tegelikult on see kantserogeensete ühendite lõhn,» märkis ta. «Näiteks benseen on tugev kantsero­­geen. Parim, kui seda üldse ei oleks, aga väga raske on saavutada benseenivaba siseõhku.»

Formaldehüüd ja benseen võivad siseõhku sattuda, kui ruumis on näiteks arvutid, printer, koopiamasin. «Plast soojeneb ja eraldab õhku aineid, mis võivad tervist mõjutada,» rääkis Brdaric. Ta lisas, et keemilisi saastajaid lendub ka näiteks põrandaid katvast odavast PVC-materjalist. Ta möönis, et kui ruumid on korralikult ventileeritud, siis enamasti keemiliste saastajatega probleeme pole.

Ent enamik Horvaatia koole asub vanades majades, milles sundventilatsioon puudub. Seega ainus võimalus värsket õhku klassiruumi saada on avada aken. «Kuidas on Eesti koolid ventileeritud, kui teil on enamik ajast õues külm?» küsis Brdaric.

Tartu linna lapsedki õpivad vanades koolimajades, kus enamasti sundventilatsiooni pole. Linnavalitsuse ehitusteenistuse juhataja Priit Metsjärv tõdes, et nendes majades on parim klassiruumide õhutamise viis avada vahetunnis aken.

Metsjärv rääkis ka, et haridushoonete remontimisel ehitatakse enamasti välja ka sundventilatsioon. Seda ei tehta küll siis, kui üksikud klassid saavad värske värvi või uue põranda, kuid korruste kaupa remontimisega kaasneb alati ka ventilatsioonisüsteemi ehitus.

Probleemid võivad Metsjärve sõnul tekkida siis, kui maja soojustatakse, ent ventilatsioonisüsteemi ei paigaldata. Ta tõi näiteks need koolimajad ja lasteaiad, mille Riigi Kinnisvara AS renoveeris umbes viis aastat tagasi saastekvoodiraha eest.

«Enamikus neist mehaanilist ventilatsiooni välja ei ehitatud,» tõdes ta. «Midagi hullu ei ole juhtunud, aga seal võib süsinikdioksiidi määr õhus minna üle normi.»

Küll aga juhtub aeg-ajalt, et koolimaja keldris lõhkeb nädalavahetusel mõni toru, mis ujutab keldri üle, ning selle kuivamine võtab aega. Tekkiv niiskus annab tunda ka kooli sisekliimas ja võib põhjustada hallituse teket.

Formaldehüüd ja benseen võivad siseõhku sattuda, kui ruumis on näiteks arvutid, printer, koopiamasin.

«Tartu linna koolide ja lasteaedade puhul võib öelda, et oleme teel. Sammhaaval remondime, kuid kuna võrk on linnas piisavalt suur, siis igal pool ei ole soovitud taset veel saavutatud,» tõdes Metsjärv.

Küll aga kinnitas ta, et kui linn tellib lasteaia- või kooliruumide kordategemise, nõutakse igal juhul sertifitseeritud materjalide kasutamist ning näiteks kõige odavama hinnaklassi PVC-põrandakatteid haridusasutustesse ei lubata. Tõsi, on juhtunud, et põrand kaetakse küll kvaliteetse PVC-kattega, ent liimiga koosmõjus tekivad lõhnaprobleemid, nii et põrand tuleb välja vahetada.

Läheb paremaks

Dario Brdaric esines läinud neljapäeval Tartu tervishoiukõrgkoolis koolide siseõhu kvaliteeti puudutava ettekandega. Samal üritusel sai sõna ka terviseameti keskkonnatervise osakonna riskihindamise büroo peaspetsialist Kristina Aidla.

Aidla rääkis Tartu Postimehele, et Eesti on osalenud mitmes rahvusvahelises uuringus, mille tulemuste järgi võib öelda, et meie koolide ja lasteasutuste sisekliima on aastatega tublisti paranenud, ning võrreldes teiste euroliidu maadega on Eesti tulemused päris head.

«Tõsi, ventilatsioonist ei saa üle ega ümber.  Koolid on küll ventilatsioonisüsteemidesse investeerinud, aga seda ei kasutata alati õige efektiivsusega,» tõdes Aidla.

Ta rääkis, et erinevalt Soomest pole Eestis kehtestatud eraldi nõudeid haridusasutustes kasutatavatele ehitusmaterjalidele. Kuid Aidla soovitab valida renoveerimisel võimalikult naturaalsed materjalid: ftalaadivabad põrandakatted, looduslik linoleum, vesialuselised värvid, puit.

Kuid näiteks rahvusvahelise koolide õhukvaliteedi uuringu Sinphonie käigus vaadati Eestis vaid nelja Tartumaa kooli ja üht lasteaeda. Klassiruumide õhu süsinikdioksiidi sisalduse uuringus keskenduti aga 2013.–2015. aastal ehitatud uutele koolimajadele.

Selleks et ka Eestis jõutaks nii kaugele, et koolide siseõhu kvaliteedist adekvaatset ülevaadet saada, leppis Dario Brdaric Tartu tervishoiukõrgkooli esindajatega kokku, et ühiselt asutakse otsima rahastamisvõimalusi põhjalike uuringute tellimiseks.

Samuti plaanib tervishoiukõrgkool alustada keskkonnatervise teemat uurivate tudengite ja õppejõudude vahetust Zagrebi ülikooliga, mille juures ka Dario Brdaric töötab.

Tagasi üles