Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Enriko Talvistu: millele tasuks kulutada 32 miljonit?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Enriko Talvistu | FOTO: Kristjan Teedema

Eesti Laulu kontsertsõude ja Eurovisioonihulluse kõrval unustas siinne meedia ära maailma muusikakultuuri suursündmuse, Pierre Boulezi nimelise kontserdisaali avamise Berliinis Unter den Lindeni ooperimaja taga, endises, 1951. aastal püstitatud ilmetus, veidi stalinistlikus laadis teatri laohoones.

Argentiina-juudi päritolu pianist ja dirigent Daniel Barenboim ja palestiina-ameerika päritolu kirjandusteoreetik Edward Said asutasid juba kaks kümnendit tagasi Barenboim Saidi instituudi, mängimaks koos euroopalikku ja aasialikku klassikat ning õpetamaks mõlemast kultuuriruumist pärit noori interpreete.

Õppehoone (konservatoorium) vajas ka saali, milleks alustati neli aastat tagasi projekteerimist. Arhitektiks palus Barenboim juba varem kontserdisaalide ja muuseumidega kuulsust kogunud juudi-kanada juurtega staari Frank O. Gehry. Kõlakujundajaks kutsuti jaapanlane Yasuhisa Toyota, maailma säravaim akustikainsener. Sündis täiesti uudse ja ainulaadse akustikaga saal.

Avakontserdil valis liidupresident Joachim Gauck istekoha üleval rõdul, mitte kusagil vipiloožis. 36–86 eurot maksvaid pileteid saali maksimaalselt 684 istekohale lähikuudeks enam saada pole, sest see on ikkagi instituudi koolisaal, kus iga päev kontserte ei korraldata.

Kogu ehitus maksis eurodes 32 miljonit, millest kolmandik tuli eraannetustena ja ülejäänu Saksa riigilt. Gehry ja Toyota tegid oma tööd sisuliselt kingitusena, mis sealses mõttes tähendab tavatöötasu. Arvestades nende maailmanimede honorare ongi see peaaegu muidu.

Meil Eestis on kaalumisel 60 miljoni kulutamine sisekaitseakadeemia viimiseks Narva. See on ilmselt Reinsalude ja muude poliitikute intellekti piir. Või siis 100 miljonit linnahalli peale, mille akustikat härra Toyota insenerigeenius võib küll teatava raha eest parandada, aga arvan, et ega ikka kividest sealiha ei saa. 32 miljoniga (ERMi hiigelhoone maksis ju kõigest 70 miljonit) oleks ehk võimalik ehitada uus hoone Tartu kunstimuuseumile, mille kollektsioon seda kahtlemata vääriks.

Kahjuks lasi kultuuriministeeriumi määratud direktor muuseumiinstitutsioonil vaid laguneda ning nüüd laseb ka ise jalga. Muuseumi hoidlad määritakse kaela ERMile uude hoonesse. Kontor ja suhteliselt mahukas kastidesse pakitud erialaraamatukogu koos arhiiviga mädanevad kusagil Rüütli tänaval renditud kontoriruumides. Kahtlastel teemadel, muuseumile mitteväärilisi galeriinäitusi korraldatakse endiselt viltuses majas, mis on kunstinäitustele tänapäeval üsna sobimatu ruum.

Kui otsustada eelmainitud linnahalli ja sisekaitseakadeemia plaanide järgi, pole Pierre Boulezi saali tüüpi superasutusi meie kultuuris niipea oodata. Arvo Pärdi saali hakkab ilmselt ehitama järgmine põlvkond, aga helilooja käest peaks nõu küsima juba praegu.

Tagasi üles