Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Proovisin omal nahal järele, mis tunne on olla liikumispuudega inimese käteks ja jalgadeks

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Üleriiete Margitile selga aitamine möödus viperusteta. | FOTO: Sille Annuk
Margit tellis tööle sõitmiseks invatakso, mis ootas meid tema maja kõrval parklas. Sinnani saime mõnikümmend meetrit jalutada ning nautida varakevadist ilma. | FOTO: Kristjan Teedema

Et ka puudega inimesed saaksid elada täisväärtuslikku elu, vajavad nad tuge. Paraku kipuvad inimesed seda tööd pelgama, kartes liigset vastutust.

Enamikule meist ei valmista mingeid probleeme hommikul voodist tõusta, käia pesemas, keeta kohvi ja süüa hommikust. Paraku on nii mõnelegi puudega inimesele sellised igapäevased toimingud ületamatult rasked.

Selleks, et ka liikumis- või nägemispuudega inimene saaks samamoodi segamatult omi toimetusi teha, vajab ta isiklikku abistajat.

Et aru saada, millega isiklikul abistajal iga päev tuleb rinda pista, otsustas loo autor minna pooleks päevaks appi liikumispuudega Margit Rosental-Tustitile. Kaasasündinud tserebraalparalüüsi tõttu ei kuula Margiti käed ja jalad sõna. Liigub ta ratastooliga, kuid ka selle juhtimiseks on tal tarvis abi. Kokkuvõtteks võib öelda, et Margit vajab abi kogu ärkveloleku aja.

Tragi tütar

Jõuan Margiti maja juurde hommikul kell üheksa, punktipealt kokkulepitud ajaks. Lasen uksekella helistades peast läbi Margiti õpetussõnad, kus ta rõhutas, et isiklik abistaja peab tegema seda, mida abivajaja talle ütleb. Abistaja ei pea ise ülesandeid välja mõtlema ning tegelema selliste asjadega, mis tema enda arvates oleks antud hetkel vajalikud.

Minu mõtte katkestab ukse avanemine. Uksel seisab Margiti abikaasa, kräsupeaga Tõnu Tustit, kes pistab mulle tervituseks käe pihku ja tutvustab end laia naeratusega.

Abistaja on pidevalt ooterežiimil. Reageerida tuleb siis, kui abivajaja seda ütleb, ning abistaja ei pea end pidevalt kasulikuks tegema ja endale paaniliselt rakendust leidma.

Toas sagib pidžaamas ringi ka Tõnu ja Margiti pisitütar Eda-Reet, kel lehvivad peas kaunid kuldsed lokid nagu pisikesel inglil. Vähemalt juuste järgi hinnates on tütreke nagu issi suust kukkunud.

Tüdruk toimetab asjalikult ringi ning seletab põhjalikult ja väga selgelt, mida ta parasjagu teeb.

Küsin, kui vana väike neiu on, ja saan oma imestuseks teada, et tragi tüdruk pole veel kahenegi. Taban end mõttelt, et minu oma poeg, kes on Eda-Reedast aasta jagu vanem, rääkis selles vanuses hulga rohkem pudikeeles.

«Eks poisid hakkavadki hiljem rääkima ja pärast ei saa enam pidama. No vaata kasvõi meie poliitikuid,» võrdleb Tõnu humoorikalt erinevusi poiste ja tüdrukute rääkimisoskustes.

Elutoa diivanil istub Triin Mertsin, Margiti isiklik abistaja, kes jätkab oma tavapärast tööpäeva siis, kui minu neljatunnine eksperiment lõpeb.

Triin õpib Elva gümnaasiumi kaugõppeosakonnas ning koolipäevad on tal kaks korda nädalas. Ülejäänud päevadel saab ta isikliku abistajana tööd teha.

Esimene «ämber»

Vahetanud paar sõna Tõnu ja Triinuga ning sobitanud tutvust pisikese Eda-Reedaga, astun tervituseks magamistuppa, kus Margit veel voodis on. «Tegelikult tuleb abistaja minu juurde siis, kui ma teda kutsun,» märgib Margit ära minu tööpäeva esimese eksimuse. Kohmetun, vabandan ning lähen elutuppa tagasi.

Mõne hetke möödudes kuulen, et Margit hüüab mu nime. Astun uuesti tema tuppa ja asun tegutsema. «Võta mul tekk pealt ära ja tõsta mind tooli,» kõlavad Margiti suust korraldused.

Esimese ülesandega saan probleemideta hakkama, kuid Margiti ratastooli tõstmine vajab juba veidi enam läbi mõeldud käitumist. Õnneks on Margit ülesannete selgitamisel väga täpne, seletades iga tegevuse etapiliselt lahti.

Teiseks on minu õnn, et Margit on pisike ja kerge naine, keda on mul oma pikkuse juures (pikkust on mul 157 sentimeetrit) üsna lihtne tõsta. Olukorda raskendab veidi asjaolu, et Margit ei saa sellele tegevusele ise väga palju kaasa aidata. Ta hoiab mul õlgade ümbert kinni nii hästi, kui tema sõnakuulmatud käed seda lubavad.

«Täna on mul täiesti keskmine päev. Vahel on parem, vahel halvem,» räägib Margit. Tema enesetundest sõltub ka see, kui palju ta saab isikliku abistaja tööle kaasa aidata.

Sööma, pessu ja tööle

Tõstnud Margiti ratastooli, siirdume kööki, kus agar Eda-Reet külmkapiukse pärani kisub ja sealt usinalt toidukraami lauale tõstab. Margit kiidab tüdrukutirtsu ja seejärel palub mul üleliigse lauale pandud toidukraami kappi tagasi panna.

«Võta kapist sai, või, jogurt, vorst, juust, kurk ja granaatõun,» sõnab Margit külmkapisisu uurides. Teen, nagu öeldud. Ka tõstan Margiti ütlemise peale lauale kausid talle ja tütrele, klaasid mahla jaoks, kohvikruusi ja lusikad.

Minu päeva kõige keerulisem toiming oli Margiti juukseid kammida selliselt, et ta soenguga ka ise rahule jääks. / Sille Annuk

Margiti mahlaklaasi ja kohvitassi panen valmis kõrred. Tema korralduste järgi valan Eda-Reeda ja tema enda kaussidesse müslit, selle peale jogurti ning pudistan sekka granaat-õunaseemneid.

Kõrre abil joomisega saab Margit ise hakkama, kuid lusikaga toidu aitan talle suhu mina. Pärast einestamist sõnab Margit, et nüüd läheme WCsse. Heidan pilgu söögilauale, surun endas alla soovi lauda koristama hakata, sest isiklik abistaja teeb seda, mida abivajaja ütleb, ning viin Margiti vetsu.

Seal tõstan ta potile ning pärast duši all olevasse ratastooli. Arvasin, et pean Margiti pealaest jalatallani ise ära pesema, kuid selgus, et ta saab suuremalt jaolt enda pesemisega ise hakkama. Minu ülesanne on talle šampoon ja palsam juustesse määrida, anda talle sisse seebitatud nuustik, keerata vesi parajaks ning ulatada talle dušiotsik.

Korraliku naisterahvana on Margit juba eelmisel päeval lasknud riided puule valmis panna, seega riietamisel ei pea ma ka ise ülearu palju mõtlema, mida garderoobist otsida. Ka riidessepanek möödub ületamatute raskusteta.

Taban end mõttelt, et olen justkui robot, kes teeb seda, mis vaja, ega pea üldse muretsema, mis ümberringi toimub. Avastan, et vahepeal on köögilaualt kadunud söögikraam ning mustad nõud. Ka Eda-Reedal pole enam pidžaamat seljas ning jalutab nüüd lillelise pluusi ja retuusidega mööda tuba ringi. Kõige selle eest on hoolitsenud Tõnu, kes parasjagu põrandalt tütre laiali veetud mängukanne kokku korjab.

Üürike õnn lihtsa töö pärast katkeb hetkel, mil Margit palub mul tema juuksed fööniga kuivatada ja ära kammida. Ma pole kuigi osav soengusättija kunagi olnud ning kulub tükk aega enne, kui saan Margiti juuksed selliselt sirgu, et ta ka ise selle tulemusega rahule jääb.

Seejärel asun Margitile üleriideid selga sättima, sest järgmiseks viib meid tee tema töö juurde. Margit on mittetulundusühingu Händikäpp juhatuse liige. Ühing aitab puudega inimestel elada täisväärtuslikku elu ning muu hulgas korraldab ka isiklike abistajate tööd.

Üleriided seljas, tuleb minna välja invataksosse ning sõita Tähe tänavale, kus asub Händikäpa kontor.

Tunni jooksul, mil ma kontoris Margiti kõrval istun, tuleb mul sisse lülitada tema arvuti, korra vastu võtta tema telefon ja sättida see talle kõrva äärde. Sellega minu tööpäev isikliku abistajana lõppeb ning tööjärje võtab üle Triin.

Saan Margiti jutust aru, et ma polnudki ses ametis väga käpard ning kui minu teeneid ajalehetoimetuses enam ei vajata, on mul tagataskus üks töökoht, millele kindlalt kvalifitseerun. Mõtlen sellele neljale töötunnile tagasi ning jõuan arusaamisele, et kõige keerulisem selle ameti puhul on tähelepanelik kuulamine ja ootamine. Abistaja on pidevalt ooterežiimil. Reageerida tuleb siis, kui abivajaja seda ütleb, ning abistaja ei pea pidevalt end kasulikuks tegema ja endale paaniliselt rakendust leidma.

Mõtlen, et üsna ideaalne oleks samal ajal, mil pean uusi korraldusi ootama, lugeda raamatut. Gümnaasiumiõpilane või tudeng saaks ooteaja sisustada kasvõi koolitööd tehes.

Üleriiete Margitile selga aitamine möödus viperusteta. / Sille Annuk

Isiklik abistaja teeb, mis kästakse, ei enamat

Margit Rosental-Tustit selgitas, et tavaliselt kardavad inimesed isikliku abistaja ametis olles tohutut vastutust.

Tegelikult on selle ameti ülesehitus üsna lihtne, tuleb teha seda, mis abivajaja ise teeks, kui tal poleks puuet. «Igal inimesel on õigus täisväärtuslikule elule,» sõnas ta.

Samas lisas Rosental-Tustit, et esialgu kiputakse isiklikke abistajaid hooldajaga sassi ajama. Hooldustöötaja teeb hoolealusele sisuliselt kõik ette-taha ära, isiklik abistaja aga mitte.

Ta täpsustas, et kui tema vaatab televiisorit, siis ka isiklik abistaja vaatab televiisorit, mitte ei tee samal ajal süüa ega pane pesu pesema. Ka ei pea isiklik abistaja end pidevalt kasulikuks tegema ja oma eksistentsi õigustama küsimustega, mida ta tegema peaks. «Küll abivajaja seda ütleb, mis teha on tarvis,» märkis Rosental-Tustit.

Samas on iga puudega inimese abivajadus erinev. «Mõni inimene saab kodus iseseisvalt hakkama, kuid näiteks linnas asjaajamisel ja poes käimisel on tal abi tarvis.» Veel ilmestas Rosental-Tustit olukorda, kus üks isiklik abistaja ühele abivajajale sobib, kuid näiteks teisele mitte.

Erinevus sõltub ka inimese soost. Kui abivajaja on naisterahvas ning tal on abi vaja riietumisel ja pesemisel, siis on ilmselge, et talle sobib abistajaks vaid naisterahvas.

Samuti on vahel oluline, et abistaja jõuaks abivajajat tõsta, mõnel juhul piisab vaid sellest, kui abistaja avab uksi või lükkab ratastooli. «Iga abivajaja on erinev ning seetõttu peame isiklike abistajate värbamisel lähtuma konkreetsest juhtumist,» lisas ta.

Tartus korraldab ja vahendab isiklike abistajate tööd MTÜ Händikäpp ning isiklike abistajate töötasu tuleb linna eelarvest.

Suve hakul tehakse Tartus isiklike abistajate töö korraldamiseks uus hange. MTÜ Händikäpp juhatus soovib enne hanke korraldamist, et selle tingimused vastaksid tegelikkusele.

Praegu kehtiva hanke tingimustes on kirjas, et Tartu puudega inimesed vajavad aastas 50 000 tundi isikliku abistaja teeneid. MTÜ Händikäpp on välja selgitanud, et tegelik vajadus on siiski 70 000 tundi aastas.

«Praegu läbiviidava töövõimereformi raames oleks paljudel puudelistel inimestel võimalik tööl käia, kuid ka selleks on enamikul piiratud töövõimega inimestel tarvis isiklikke abistajaid,» rääkis Margit Rosental-Tustit.

Et abistajaid hõlpsamalt leida, soovitas MTÜ Händikäpa juhatus linnavalitsusel tagada isiklikule abistajale ravikindlustus, vähemalt pooleaastase lepinguga abistajale võimalus võtta palgalist puhkust ning siduda abistajate töötasu hooldustöötajate keskmise töötasuga.

Eili Arula

Tagasi üles