Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Markus Toompere: kultuuripealinnaks parkimismaju ehitades?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Markus Toompere | FOTO: Sille Annuk

Vanalinna serva parkimismaja rajamise plaani tabavad üha uued kriitikanooled. Õhus on ettepanekud jätta parkimismaja üldse ehitamata või teha see kuhugi mujale. Lõppenud pole ka vaidlus, kas vanalinna parkimismaja asemel ei peaks siiski tulevikus asuma kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühiskodu.

Tartu linnapea Urmas Klaas käis 14. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis toimunud kultuurikandjate tseremoonial välja ambitsioonika idee, et aastal 2024 võiks Tartu olla Euroopa kultuuripealinn. Sama mõtet kordas linnapea üle ka vabariigi aastapäeva kõnes: «Sellel aastal astume aga sammu, et Tartust saaks 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn – järjekordne püüe ühe tiitli poole, aga pelgalt tiitli pärast me seda ei tee. Meid innustab selleks soov jagada meie linna euroopalikke väärtusi ja võimalus olla kahekõnes Vana Maailma parima ühisosaga.»

Samal ajal on olnud võimalus lugeda, et Tartu vanalinna planeeritakse parkimismaja, mis kurioosumina ehitatakse kohta, kuhu pidi tulema Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone.

Kui võtta kinni linnapea sõnasabast, siis ma soovitaksin kõigepealt hoolega uurida, millised on praegu linnaplaneerimise euroopalikud väärtused. Vanalinna ühele väärtuslikumale krundile parkimismaja ehitamine seda kindlasti ei ole. See on hoopis 1990. aastatest pärit mõtteviisi ehe näide ja see võiks sinna kümnendisse ka jääda.

Kui peaks juhtuma väiksemat sorti ime, et Tartu valitakse kultuuripealinnaks, takerdume kohe probleemi otsa, et Tartus puudub nüüdisaegsetele nõuetele vastav näitusesaal.

Aastasse 2017 selline mõtteviis ei sobi ja Euroopa kultuuripealinnaks saamise ambitsioonidega see kohe kindlasti kooskõlas ei ole.

Mõistan, et parkimise korraldamine on oluline probleem. Aga kas ei oleks mõistlikum parkimine vanalinnast välja viia ja jätta kesklinna erivajadustega inimeste parkimiskohad? Arvestades seda, et Tartu kesklinna ühest otsast teise jalutab 10 minutiga, ei juhtu ühegi terve inimesega mitte midagi halba, kui ta kõndima peab.

Aga kui on kindel soov kesklinna parkimismaja rajada, soovitan mõelda Vanemuise ülemise parkla peale.

Liikluslahenduse mõttes on see muidugi samasugune umbsõlm kui Magistri tänava parkimismaja puhul, aga siin oleks eeliseid rohkem. Lisaks sellele, et krunt asub kesklinnas, on etenduste ja kontsertide ajal parkimiskohtadest karjuv puudus.

Seega kasutatakse parkimismaja mitte ainult päeval, vaid ka õhtuti, ja see muudaks ta palju kasumlikumaks.

Eriti kurvaks teeb sõnum, mida Tartu linnavalitsus oma plaaniga väljastab. Kui ehitada kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone krundile parkimismaja, antakse signaal, et ühishoone soov on maha maetud. Seda sõnumit võimendavad abilinnapea sõnad, et parkimismajja kavandatavatel äripindadel kultuurile kohta ei ole.

Tekib küsimus, kas me ikkagi kõlbame kultuuripealinnaks. Olukorras, kus kunstimuuseumi Vallikraavi maja läheb üle Riigi Kinnisvara ASile, kogud viiakse ERMi hoidlasse, näitusepind on veel viltuses majas ja kontor mööda linna laiali, tekib tunne, et Tartu linn on kaasa läinud kultuuriministeeriumi taktikaga Tartu kunstimuuseum marginaliseerida ja siis ära kaotada või kellegagi kokku panna.

Kuidas selgitada sellist olukorda inimestele, kes otsustavad kultuuripealinna tiitli saaja üle?

Kui peaks juhtuma väiksemat sorti ime, et Tartu valitakse kultuuripealinnaks, takerdume kohe probleemi otsa, et Tartus puudub nüüdisaegsetele nõuetele vastav näitusesaal. See tähendaks seda, et ühtegi korralikumat kunstiprojekti poleks võimalik Tartus teha.

ERM on kohandatud väga täpselt nende spetsiifilisi vajadusi silmas pidades ja meie kaasaegse kunsti mõistes on nende pind sobimatu.

Tartu kunstimaja on nii tehniliselt kui ka moraalselt vananenud, lisaks on kunstimaja näitusesaal teisel korrusel ja see tekitab lisaprobleeme. See, et kunstimuuseum suudab viltuses majas nii kvaliteetseid näituseid teha, on hämmastav, ent paraku ei vasta need ruumid tehnilistele nõuetele ega sobi oma arhitektuurilahenduse tõttu kunsti näitamiseks.

Seega oleme ringiga tagasi tõdemuse juures, et Tartu vajab – soovitatavalt kesklinna – korralikku näitusepinda. Olgu see linna, Tartu kunstimuuseumi või kellegi kolmanda hallata.

Ilma kesklinna näitusepinnata ei ole mul suurt usku, et meid kultuuripealinnaks valitakse.

Tartu kandideeris 2011. aasta kultuuripealinnaks loosungiga «Väike linn, suur hing». Arvan, et selle loosungi sisuga saame juba enam-vähem hakkama, ent mida aastad edasi, seda enam on räägitud Tartust ka kui targast linnast.

Seda mõtet rõhutas linnapea ka vabariigi aastapäeva kõnes: «Tartu on tark linn – milline linn seda olla ei tahaks! –, aga see ei väljendu kõlavas nimes, vaid üha enam selles, kuidas me rakendame elukeskkonna arendamiseks energiasäästlikke ja tarku lahendusi, kuidas kasutame nüüdisaegseid tehnoloogiaid argielu lihtsustamiseks. /---/ Tartust teeb Tartu ikkagi inimene – eelkõige peab olema linnakodanik see, kes ütleb, milline on see tark linn, mis meie ümbert ei kaotaks kambavaimu ja kogukondade ühistegevuse tahet. Siin ongi peidus targa linna võti. Inimestes.»

Härra linnapea, targad linnad ei ehita südamesse muuseumide ja raamatukogude asemel parkimismaju, see on eelkõige rumalate linnade tunnus.

Tagasi üles