Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Priit Pullerits: kes nüüd sokke peab sööma?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Priit Pullerits | FOTO: Margus Ansu

Raio Piirojast sitkemat ja tahtejõulisemat jalgpallurit pole Eesti koondises ilmselt olnud. Aga mäletate, mis juhtus mullu märtsis, kui ta osales Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel 50 kilomeetri suusatamises?

Sõit käis 3,75 kilomeetri pikkusel ringil. Üllatus tabas Piirojat juba siis, kui sõidetud sai kõigest tund. «Ma ei osanud seda unes ka näha, et mulle ring nii ruttu sisse sõidetakse,» tunnistas ta. «Need mehed on ikka loomad, kes seal ees sõidavad. Nad tulid tagant viuh! ja olid kohe läinud, nagu multifilmis.» Lõpuks sai ta Eesti meistriks tulnud suusakoondislaselt Raido Ränkelilt sisse rohkem kui kahe ringiga ning kaotas talle ligi pool tundi.

Seda, kui kiiresti sõidavad tugevad suusatajad, said üle-eelmisel pühapäeval tunda sajad treenitud harrastajad, kellest Tartu maratoni liidergrupp, nende seas mõned Eesti teise kategooria suusatajad, sõitis Tehvandi kuue kilomeetri pikkusel ringil juba tunni järel mööda nagu seisvast postist. Mis tähendab, et väita, nagu ei jõuaks Eesti suusakoondislased sõita, on ülekohtune. Nad on parimad, keda Eestis võtta on.

Raske on leida Eestis sportlasi, kelle tulemusi nöögiks rahvas samamoodi nagu suusatajate omasid.

Ometi on raske leida Eestis sportlasi, kelle tulemusi nöögiks rahvas samamoodi nagu suusatajate omasid. Üks põhjus on selles, et Jaak Mae, Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi ajasid taseme nii kõrgele, et sellega ei anna kedagi enam võrrelda. Teine põhjus peitub aga selles, et suusakoondise, ennekõike Eesti parimaid koondava Team Haanja jutt ei lange nende saavutustega kokku. Retoorika tipp on mullu enne jõule Team Haanja treeneri Anti Saarepuu öeldu: «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»

Hooaja algul seadis Saarepuu eesmärgi, et Lahti MM-võistlustel peab üks Eesti suusataja jõudma esikümnesse ning tava- ja sprinditeates tuleb samuti saada koht esimese kümne hulgas. Kaine mõistus ütles igale vähegi arukale kõrvaltvaatajale juba siis, et need eesmärgid pole saavutatavad. Nagu äsjased maailmameistrivõistlused näitasid, ega olnudki. Teatemeeskond võeti kolmanda vahetuse lõpus rajalt maha, sest sai liidritelt ringiga sisse. Marko Kilp ja Raido Ränkel jäid paarissprindis finaali pääsust samuti kaugele. Individuaalselt sai parima koha Algo Kärp, kes lõpetas 15 kilomeetri klassikasõidu kolmandas kümnes.

Suusatamine on ala, kus üleöö arenguhüpet ei toimu. Eesti suusatajate tase on võrreldes maailma tippudega tammunud aastaid paigal, isegi taandunud. Saarepuu jutt suurtest eesmärkidest, nagu hooaeg kinnitab, on osutunud üdini õõnsaks.

Arusaadav, et spordis peavadki eesmärgid olema kõrged. Aga on rumal seada neid ebareaalselt kõrgele. Lati alt veenvalt läbi jooksmine annab rahvale üksnes põhjust sportlasi nöökida. Sellisel negatiivsel foonil oleks isegi Piiroja-

sugusel kompromissitu võitlejahingega sportlasel keeruline säilitada eneseusku ja enesekindlust.

Tagasi üles