Marju Reismaa lükkab bussijaama ees oma toolile uhke hoo sisse. Päike paistab ja punane sall ta musta mantli peal särab kenasti. «Lähme nüüd pissile,» sõnab ta.
Kui saaks pissida ja pesta!
15. märts 2011, 16:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Reismaa on äge naine, kes hoolimata sellest, et ta elab kaugel maal, kipub Tartusse ratastoolitantsu treeninguile, käsitöökursustele, sõpradega kohtuma, kohvikusse ja teatrisse.
Talle kodus passida ei meeldi. Nii nagu tervis parasjagu lubab, liigub ta ringi kas kargu toel või ratastooliga. Tol päeval oli ratastooliga.
Niisiis pissile.
Bussijaama WC-tädi osutab invatualeti ukse poole ega taha rahamaksmisest midagi kuulda. «Minge-minge!» sõnab ta lahkelt. Lähmegi.
Ruum on avar ja minagi mahun sinna abistama... Ilma abita Marju Reismaa hakkama ei saaks.
«Vaata, ma olen üsna pikkade kätega naine, aga kui ma end poti peal sisse sean, siis ma ei ulatu paberini,» näitab ta. «Ja nüüd, palun ulata mulle dušš.»
Esimese hetkega ei saa ma aru, mida ta silmas peab. Sest ma ei tule selle peale, et kraanikausis vedelev tumehalli otsikuga käsidušš ongi seesama ja ainus dušš, mida vajaduse korral peaks kasutama potil istuja.
Marju Reismaa võdistab õlgu. Et kraanikaussi ümbritseval torul kuivavad kummikindad, siis on ilmselge, et halliks määrdunud otsikuga dušši kasutabki peaasjalikult vaid koristaja.
Teooriast ja praktikast
Nüüd tuleb kirjeldada seda, et käsidušš on ratastooliinimesele WCs sama elementaarne kui tualettpabergi. Palju on ratastooliinimeste hulgas neid, kes kasutavad mähkmeid. Pesemine on hädavajalik.
Õnneks on aeg nii palju edasi läinud, et ilma käsidušita invatualetti naljalt ei ehitata. Ehitusseaduseski on öeldud, et invatualeti klosetipotil olija peab saama kasutada painduva varrega käsidušši.
Ainult üks asi ununeb paigaldajail või neil, kes hoone ehitajalt vastu võtavad. Kuidas ratastooliinimene selle duši potil istudes tööle saab ja kas selle painduv vars potini ikka ulatub.
Tark ei torma
Kui oled ratastooliga, pead olema eriti tark. See tähendab, et enne, kui asjale asud, tuleb käsidušis vee temperatuur kraanikausi kohal testides parajaks timmida, siis loota, et käsiduši otsas olev lüliti korralikult töötab ega leki, ning siis venitada dušivoolikut endaga teel poti poole liikudes kaasa.
Ühel hetkel läheb aga ratastooliinimesel vaja mõlemat kätt – kahte kätt läheb vaja ka tavalisel inimesel –, dušiotsikut kinnitada pole sel hetkel aga kuhugi. See pudeneb põrandale ja jääbki sinna. Niisiis ilma minuta Marju Reismaa pissitud ja pestud ei saaks.
Tartu kohvik
Äärmiselt ebahügieenilise dušiotsiku tõttu seame sammud Tartu bussijaama vastas asuvasse Tartu kohvikusse.
Heatujuline ettekandja mõistab meie soovi ning ütleb: «Loomulikult saab – olge lahked!» Konks on aga selles, et kohvikusaalis on lauad sätitud nii, et üks laud koos nelja tooliga on otse tolle vajaliku ukse ees.
Lähen teenindajale appi ja me möllame seal mööbliga tükk aega, enne kui tee Marju Reismaale ja tema ratastoolile vabaks saab.
«Minu ajal ei ole seda ruumi veel mitte keegi klientidest kasutanud,» märgib teenindaja, aga on väga abivalmis.
Küsin, kuidas ta oleks käitunud siis, kui just sellessamas lauas tualeti ukse ees oleks neljaliikmeline seltskond lõunatanud.
«Ma arvan, et ka siis ei oleks probleemi tekkinud, me oleksime palunud neil korraks tõusta,» vastab ta.
Meie Marju Reismaaga vangutame pead ega taha niisugust olukorda ette kujutada. Ei taha olla ei selle inimese rollis, kes lauas istudes peaks oma lõuna kellegi tualetisoovi pärast katkestama, ega ka selle inimese rollis, kes oma häda pärast peaks paluma võõrastel söögilauast üles tõusta, et see laud siis mujale nihutada.
Hotell ja kaubamaja
Otsustame minna samas majas asuvasse Tartu hotelli.
Hotelli eesruumi invatualett on väike. Ratastool mahub sisse küll, aga manööverdamist segab nurka asetatud suur prügikott.
Marju Reismaa ütleb, et näiteks neis kohtades, kus poti mõlemale küljele abistavaid tugesid panna ei mahu, aitaks kas või ühest, seinale kinnitatud rõhtkäsipuust. Teise käsipuuna kasutaks ta siis oma ratastooli, millele on piduri peale pannud.
Lõpuks läheme kaubamajja. Saab liftiga sõita ja põrandad on seal siledad-siledad. Tualettruumgi on kõrgel tasemel, hädakutsenupud seintel ja käsipuud seal, kus vaja.
Ainus asi, mis ilma minu abita taas Marju Reismaal käest pudeneb, on mitte just kõige parema pikkusega käsidušš.
Lõpetuseks
Ehitusseaduses kirjeldatakse millimeetri täpsusega invatualeti poti ja kraanikausi kõrgust ning ratastooli pöörderaadiust. Räägitakse imevidinaist, näiteks fotoelemendi abil või vähesel käte jõul kangikesega töötavaist loputusvee tõmbamise seadmeist ja paljust muust, mis kõik olema peaks.
Eesti Puuetega Naiste Ühingu juhatusse kuuluv Marju Reismaa ütleb, et kõik see võib kuskil olemas olla või tulevikus tulla. Tema ei kaeba ega räägigi sellest.
Esimene asi, mis ta ühiskondlikult kasutatavate ruumide valdajail teha palub, on, et proovigu nad ükskord potile istudes ise ette kujutada, et neil jalgu ei ole. Ja mõõtku välja käsiduši lohvi pikkus ning märkigu seinale paberirulli koht.
Selle proovi eest oleks Marju Reismaa neile pisarateni tänulik.