Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mari-Liis Pintson: lapsevanem, võta hoog maha!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mari-Liis Pintson | FOTO: Margus Ansu

Mäletan väga hästi, kuidas ahmisin aasta tagasi Tartu koolide kohta infot, et jõuda selgusele, millisesse kooli tahaksin oma lapse panna. Kus on parimad õpetajad, kus pole õpetajatevahelist ussitamist, kus on normaalne juhtkond ... Et laps saaks ikka kooli, kus hea olla ja et seal pakutaks talle võimetekohast haridust. Uitmõtte ajel registreerisin lapse ka koolikatsetele, kuhu ta ise väga minna tahtis, et koolis käimist mängida.

Õnneks olin katsete päevaks maa peale tulnud ja mõistsin, et iseseisvalt mitme bussiga linna teises otsas õhtuses vahetuses käimine pole koorem, mille peaks esimese klassi lapse õlule seadma, ükskõik kui hea hariduse ta saaks. Õnneks oli ka lapsel mõistus peas: ta ei kavatsenudki katsetel inglise keele testis suud avada. Miks peakski, kui pole keelt õppinud?

Sain teada, et iga kooli kohta võib pinda sondeerides saada soovitusi, miks ei tasu last sinna panna, aga ka kiitvaid põhjendusi, miks just see kool on hea. Seega otsustasin: saagu mis saab, laps läheb sinna, kuhu linn ta määrab.

Kuhu jääb lapse vabadus ise ringi liikuda ja iseseisvust õppida?

Uskuge, tulevaste koolijütside vanemad, see pole halb otsus. Et süda ikka rahul oleks, külastage kevadel oma kodukooli lahtiste uste päevi, käige tulevaste esimeste klasside õpetajate tundides ja saate aimu, kellest võiks saada järgmiseks kolmeks-neljaks aastaks teie lapse üks olulisemaid täiskasvanuid. Kui mõni neist õpetajatest eriliselt sümpaatne tundub, saate oma eelistusest koolile teada anda.

Loomulikult kisub süda nostalgiast panema last kooli, kus ehk isegi olete käinud. Või kooli, milles käimine lööks justkui automaatselt lapsele kuldse pitseri otsa ette. Mõista tuleb neidki, kes elavad linnast väljas, ent käivad siin tööl ja tahaksid ka oma lapse igal hommikul endaga koos linna kooli tuua.

Aga kuhu jääb lapse vabadus ise ringi liikuda ja iseseisvust õppida? Kas ta on õnnelik, kui kodu lähedal pole ühtegi koolikaaslast, kellega aega veeta? Kuidas mõjuvad pikad päevad linnas või bussidega sõitmine, sest kodu on koolist kaugel? Miks peaks lapsevanem olema põhitöö kõrvalt poole kohaga taksojuht?

Ärme unustame ka raha. Vanemad, kelle laps elab vallas, ent on kirjutatud linna sisse vaid selleks, et siin soovitud kooli saada, jätavad oma maksuraha koduvalda. Muidugi, ka kodukohas tuleb maksta teede korrashoiu eest. Ent kes maksab nende laste hariduse eest? Tulemuseks on vanad ja räämas koolimajad, sest linnal ei jätku raha nende korrastamiseks. Linn ei saa ka maksuraha nende laste eest, keda küll koolitab, ent kes linnas ei ela.

Kannatavad lapsed, kes ei pääse oma kodukooli, sest piirkond on pungil fiktiivselt sisse kirjutatud lapsi. Nad peavad leppima õhtuse vahetuse või lärmaka õppekeskkonnaga, sest kool on ülerahvastatud. Aga kannatavad ka lapsed, kellele vanemad ei anna võimalust omal käel kodukoolis käia.

Nii et mõelge, mille kaalukausile seate, kui lähtute kooli valikul pelgalt emotsioonidest, kooli mainest ja enda prestiižist.

Tagasi üles