Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuno Kasak: puidutehas Tartu külje alla: kas Emajõge ja Peipsit saab kaitsta?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuno Kasak | FOTO: Margus Ansu

Metsatöösturid kavandavad Tartu lähistele Emajõe kaldale hiiglaslikku puidurafineerimistehast. Kas selle tehase reoveepuhastuses rakendatav parim võimalik tehnoloogia oleks piisavalt hea, et ei kannataks Emajõgi ega Peipsi järv?

Kava rajada Suure Emajõe lähistele suur puidu rafineerimise tehas sai ametliku käigu 31. jaanuaril, mil valitsusele esitati taotlus algatada eriplaneering. Tehaseplaan tekitab paratamatult küsimusi, kuidas see mõjutab ümbritsevat keskkonda. Üks peaküsimusi on tehase suure veetarbe ning puhastist väljuva heitvee mõju nii Emajõe kui ka Peipsi järve ökoloogilisele seisundile ja vee kvaliteedile.

Milline on Peipsi ja Emajõe ökoloogiline seisund praegu? Veekogude ökoloogilise seisundi hindamisel kasutatakse skaalat väga hea, hea, kesine, halb ja väga halb.

Ida-Eesti veemajanduskava järgi on nii Emajõe kui ka Peip­­si järve ökoloogiline seisund halb. Selle paranemist heaks pole oodata enne 2027. aastat. Veemajanduskavas on toodud peamise survetegurina välja just punktkoormus, mis on põhiliselt tingitud väikeasulate reovee ebapiisavast puhastamisest.

Valitsuse määruse nr 99 kohaselt on suurte reoveepuhastite (nagu Tartu reoveepuhasti) heitveele rakendatud karmid nõuded.

Näiteks üldfosfori kontsentratsiooni piirväärtus on 0,5 mg/l, mis arvestades Tartu reoveepuhasti heitvee praegust vooluhulka teeb keskmiselt 3,2 tonni fosforit aastas. See läheb Emajõkke ja sealt edasi juba Peipsi järve.

Üldlämmastiku kontsentratsiooni piirväärtus on 10 mg/l, mis tähendab, et aastas jõuab Emajõkke üle 65 tonni lämmastikku.

Lisaks toitainetele on oluline reostusallikas ka orgaanilise aine lisandumine veekogusse. Seetõttu on näiteks keemilise hapnikutarbe (KHT) kehtestatud piirväärtus 125 mg/l ning biokeemilisel hapnikutarbel (BHT) 15 mg/l. Emajõest Peipsi järve jõuab kokku üle saja tonni antropogeenset fosforit ning üle 7000 tonni lämmastikku aastas. Inimtekkelisest fosforist rohkem kui veerand pärineb punktreostusallikatest.

Valitsuse määruse «Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed» lisa 1 kohaselt on aga keemia-, tselluloosi- või toiduainetööstuse ettevõtte või prügila heitvee üldfosfori norm lausa 2 mg/l ning KHT väärtus 250 mg/l. Seega on need piirmäärad mitu korda lõdvemad kui suurtel reoveepuhastitel. Kas sellised normid hakkaksid kehtima ka planeeritavale puidurafineerimistehasele?

Muidugi peab arvestama, et fosfor ja KHT pole ainsad, mida tuleb reoveest vähendada. Probleem on ka lämmastik, heljuvained, ühe- ja kahealuselised fenoolid jms.

Tartu puhastisse siseneb päevas üle 37 000 m3 reovett. Selle tarvis on rajatud suured ja võimsad puhastussüsteemid, mis laiuvad enam kui kümnel hektaril. Peale puhastamist läheb heitvesi Tartust allavoolu Emajõkke aasta keskmise vooluhulgaga 0,29 m3/s. Tartu reoveepuhasti on seejuures väga tõhus süsteem.

Arendajate sõnul hakkaks puidurafineerimistehas ammutama Emajõest vett vooluhulgaga 0,85 m3/s, mis on ligikaudu 1,5% Emajõe keskmisest vooluhulgast. Kasutatavast veest 90% läheks pärast puhastust heitveena tagasi Emajõkke. See on üle kahe ja poole korra suurem kogus kui Tartu reoveepuhastil. Kas rafineerimistehase puhastusseadmed hakkaksid laiuma kümnetel hektaritel või on arendajatel plaanis rajada kompaktsemad süsteemid?

Arendajate sõnul ei ole nende efektiivsuseks seatud näiteks üldfosfori puhul 2 mg/l, nagu sätestab määrus, vaid parima võimaliku tehnoloogia rakendamisel hoopiski 0,1–0,2 mg/l. See teeks kuni 4,5 tonni Emajõkke jõudvat fosforit aastas. Sellisel juhul võrdsustuks puidurafineerimistehas pooleteise Tartu linnaga.

Aga mis saab siis, kui parima võimaliku tehnoloogia tulemusel on heitvees fosfori kontsentratsioon näiteks 0,4 või hoopis 1,6 mg/l? Piltlikult öeldes võrdub iga viiendik milligrammi üldfosforit, mis liitri kohta järele antakse, ühe lisanduva Tartu linnaga.

Kui parima võimaliku tehnoloogiaga saavutatakse hoopiski määruses ette nähtud piirnorm 2 mg/l, oleks meil tegemist juba enam kui kümne Tartu linnaga. Milline reostuskoormus oleks Emajõele ja Peipsi järvele vastuvõetav, et vee kvaliteet ei halveneks?

2015. aasta seiretulemused näitasid, et Emajõe suudmes on Peipsi üldfosfori kontsentratsioonilt kesise ning üldlämmastiku poolest väga halva kvaliteedi klassis.

Veepoliitika raamdirektiivi järgi pidanuks kõik Eesti veekogud saavutama hea seisundiklassi aastaks 2015, kuid nii Emajõgi kui ka Peipsi järv jäid mõlemad halva kvaliteedi klassi ning prognooside kohaselt ei ole paranemist heaks oodata enne 2027. aastat.

Emajões halveneks vee kvaliteet tunduvalt tehase heitvee väljalasu ümbruses ning mõnisada meetrit allavoolu, kumulatiivselt kannataks aga tegelikult kõige rohkem Peipsi järv.

Peipsi järve reostuskoormus on aasta-aastalt vähenenud tänu eeskätt reoveepuhastite nüüdisajastamisele ning keskkonnasäästlikumale põllumajandusele. Juhul kui valgalale peaks aga tekkima juurde uusi massiivseid sisendallikaid, võib see senise paranemisprotsessi vastupidiseks pöörata.

Nagu eespool kirjutatud, vajab puidurafineerimistehas suures koguses magevett, mis tähendab teisalt ka väga suure koguse heitvee teket.

Heitvesi on aga suurema osa aastast Emajõe veest soojem. Soojema ning suure orgaanika- ja toitainete sisaldusega heitvee jõkke jõudmine põhjustab hapniku kontsentratsiooni vähenemist ning soodustab eutrofeerumist.

Emajões halveneks vee kvaliteet tunduvalt tehase heitvee väljalasu ümbruses ning mõnisada meetrit allavoolu, kumulatiivselt kannataks aga tegelikult kõige rohkem Peipsi järv. Selle tagajärg oleks intensiivsed vetikaõitsengud, fütoplanktoni liigilise koosseisu muutus, zoo­­planktoni vähenemine, kalastiku liigilise koosseisu muutus ning kalade hukkumine.

Teisalt on hapniku kontsentratsiooni võimalikust vähenemisest ning reostusainete kuhjumisest mõjutatud ka Emajões elavad suurselgrootud põhjaloomad, kalad, taimed jt, kelle eluolu sõltub vee kvaliteedist.

Tartu linna elanikele võib vee kvaliteedi järsk langus väljenduda Emajõe vabaujulate seisukorra halvenemises. Ka praegu on Tartu linnast ülesvoolu püsivalt probleemid vee hapnikusisaldusega. See on eelduste kohaselt tingitud jõe põhja kogunenud setetest, mille lagunemine väljendub hapniku kontsentratsiooni vähenemises.

Arendajatel ja ekspertidel on seega pureda kõva pähkel – kuidas saavutada reoveepuhastussüsteemide niisugune efektiivsus, et ei halveneks ei Emajõe ega ka Peipsi järve vee kvaliteet.

Kuivõrd tehase planeerimine on algusjärgus ning keskkonnamõjude hindamine seisab veel ees, on küsimusi mõistagi palju rohkem kui vastuseid. Milliseks vastused kujunevad, peab selguma umbes kahe aasta jooksul.

Tagasi üles