Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Saar Tartu maratonist: kõik mure ja häda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jüri Saar | FOTO: Margus Ansu

Kurb, aga aus on tunnistada, et tuhatkond Tartu maratonile registreerunud suusasõpra jättis tänavuse, teistmoodi suusamaratoni starti tulemata. Sama aus on aga nentida, et ligemale kolm tuhat suusatajat langetas valiku starti tulla.

Selle loo pealkiri on laenatud Karl August Hermannilt laulust «Oh, laula ja hõiska». Maratoni lõpetanud küllap olnuks nõus seda salmi kahtlusteta edasi ümisema. Finišis oli õnnelikke nägusid kahtlemata enam kui õnnetuid.

Tuleb, ei tule, on Tartu maratoni eel juba mitu viimast aastat pinev jututeema olnud. Korraldajate tänavust otsust ja saavutust maraton – 34 kilomeetrit sõitu kuuekilomeetrisel ringil – ikkagi korraldada, tuleks minu meelest hinnata just selle taustal.

Lume poolest helded talved aastatel 2009–2013 võisid luua illusiooni, et edaspidi ainult nii ongi, osalejate hulk muudkui kasvas. 2014. aasta lumepuuduses aga arutati tõsimeeli, kas alternatiiv võiks olla 50-kilomeetrine maratonirada Võrtsjärvel. Asja sellest ei saanud ja maraton ära jäigi. Alternatiivi ei olnud.

2015. aastal oli maratonipäeval laitmatu talveilm ja kuni Elva kandi metsadeni ka laitmatu rada. Ainult viimastel kilomeetritel jäi jäisel rajapõhjal lund kasinaks. Vedas, sest nädal-paar varem olid olud lausa nigelad.

Finišis oli õnnelikke nägusid kahtlemata enam kui õnnetuid.

Läinud aastal panime pärast maratoninädalavahetust peakorraldaja Indrek Kelgu ette mikrofoni, et küsida, mispärast siis maraton ikkagi ära jäi. Lund ju oli. Kes enam hästi ei mäleta, siis otsus suur suusasõit ära jätta sündis juba maratoninädalaeelsel reedel, mil polnud rada ega lund. Veel maratoninädala esimestel päevadel oli sula. Pühapäeval tõmbas rajatraktor aga jälje sisse, lund oli küllaga, isegi tuiskas, ja vapramad võtsid sõidu Otepäält Elvasse siiski ette. Pool maad sõitsin ka ise läbi ja mäletan hästi kahjutunnet selle pärast, et see talvine laulupidu paljudele ära jäi.

Kelk rääkis tookord, et olnuks lühikeste ringide võimalus, saanuks õigel päeval maratoni vähemalt Paluni ära sõita. Ehk isegi Hellenurmeni. Isiklik mälestus: Hellenurmest Elvani oli rada tõesti mõnevõrra mullane ja oksi täis.

Tänavu oli veel neljapäevani lahti tagauks juhuks, kui taevaluugid peaksid valla minema ja suurem lumesadu võimaldaks võistluse kolida põhirajale. Niisugune paindlikkus oli aga võimalik just seetõttu, et kunstlumest rajavariant oli olemas. Ime jäi ära.

Kuus eraldi starti kahel päeval hajutas maratonimelu ja ehk ei olnud see kõiges suure laulupeo mõõtu. Vinguda oleks kohatu ja tuleb tunnistada, et sellisele võistlusele pikalt ette registreerudes võtab iga inimene teadliku riski.

Nüüd võiks tõsiselt üles tõsta küsimused, kas ehk tasuks kunstlumest edaspidi rajada ka pikem suusaring, et maratoni nirudel talvedel veelgi uhkemalt ära sõita, ja kas ehk leiduks huvirühmi, kes oleksid valmis aitama ehitada statsionaarse kunstlumesüsteemi, millega saaks lund teha kiiresti otse rajale. Säärasest investeeringust võidaks ka Otepää, sest mis talvepealinn see on, kui suusalund ei ole.

Tagasi üles