Mullu pidid korraldajad kehvade lumeolude tõttu Eesti spordiaasta ühe suursündmuse, esimest korda juba 1960. aastal sõidetud Tartu maratoni ära jätma. Ilmataadi lumekott pole Otepää ja Elva ümbruse vastu tänavugi armulisem olnud ning lund on eelmise aastaga võrreldes veelgi vähem. Ent sedapuhku peeti maraton ikkagi ära – kahel päeval ning Tehvandi suusastaadioni ümber kulgenud 6 kilomeetri pikkusel kunstlumega kaetud rajal.
Galerii: ainulaadne Tartu maraton Tehvandi suusastaadionil
26. veebruar 2017, 16:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemal päeval anti kolm starti. Täispikkuses maratoni mõistagi nii väiksel ringil ei sõidetud, pikem distants oli 34 ning lühem 16 kilomeetrit. Rada sai ligi 3000 sõitja all kõvasti vatti, kuid need, kes kohale olid tulnud, ei kurtnud, vaid nägid asja helgemat külge – kõige tähtsam on see, et maraton ikkagi toimus.
«Kui saab Tartu maratoni ära pidada, siis miks mitte sellisel moel – see on ainulaadne ja minu arvates ka täiesti aktsepteeritav, maailmas on küllalt selliseid maratone, kus võistlejaid lastakse lainetena peale,» jagas muljeid Otepääl elav näitleja ja tuntud suusamees Veikko Täär, kellel kulus 34 kilomeetrise distantsi läbimiseks kaks tundi ja üks minut.
«Oleks võinud ehk alla kahe tunni jõuda, aga pole hullu, ma eelistan suusatamist nautida, mitte pingutada. Tõsi, täna natuke ikka pingutasin ka,» muigas Täär.
Tartu mehed Lauri Tikk ja Valdek Rohtma ütlesid, et peamine on see, et maraton toimus.
«Ei kurda – ega korraldajad ei saa ju ilmaolusid muuta,» nentis Tikk. Sõita oli lühikesel ringil pidevalt sadanud märja lume tõttu raske, kuid samas ka põnev, sest konkurendid olid kogu aeg silma all. «Nagu MK-etapp,» muheles Tikk.
Kella kahest starti oodanud Ida-Virumaalt Pannjärve kandist pärit Jonne Rooma ja Sirje Nurgemaa ütlesid, et tunne olnuks suurel maratonil muidugi teine, kuid lühikesel ringil sõidetav maraton on ikka parem kui mitte midagi. «Natuke ikka on siin ka maratonitunnet,» täpsustas Rooma.
Kui eelkõnelejatel oli maratoni eel kogutud treeningkilomeetreid mõnesajast tuhandeni, siis Rapla mees Valdur Pärt pääses sel talvel esimest korda suuskadele alles reedel, kui sõitis kaks korda läbi sama kuue kilomeetri pikkuse maratoniringi.
«No mis sa teed, Raplasse sadas alles eile lumi maha,» kirus mees ilmataadi tempe. Kuid vaatamata napile treeningule ning hoolimata pehmest rajast ja keerulistest ilmaoludest polnud Pärtil mingit küsimust, kas kella kaheses stardigrupis rajale minna või mitte. «Muidugi lähen! Tahan medali kaela saada,» teatas suusahunt.