Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Kõre: saja tuhande linn Tartu ehk kas suurus loeb?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jüri Kõre | FOTO: Kristjan Teedema

Läinud nädalal möödus 40 aastat päevast, kui Tartust sai 100 000 elanikuga linn. Ikka ja jälle on juttu, et linnal oleks vaja taas nii rahvarohkeks kasvada. Kui Tartu osaks saavad Tähtvere ja Luunja vald, siis peaks see unistus justkui teostuma. Võis siiski mitte? Kui tähtis see elanike arvu maagiline piir üldse on?

Kui kõik läheb plaanipäraselt, võtavad aasta pärast jalakäijate silla ületajat vastu kaks monumenti. Ülikooli tulevase IT-maja ja ühiselamute suunda jääb vaimsust tähtsustav vanaisa lapselapsega (Jannsen ja Koidula). Teist kätt, plaanitsetava riigimaja pool sillaküljes, 100 000. tartlase sündi tähistav kompositsioon. Viimane räägib ühemõtteliselt suurusest.

Nõukogude asustussüsteemis kuulusid saja tuhande elanikuga linnad suurte linnade klassi. Juhus või teadlik valik, aga sümbolid paigutuvad linnaruumi tulevast kasutusotstarvet silmas pidades ülimalt sobilikult. Sest vaimu suuruse mõõdupuu on kvaliteet ja võimu oma kvantiteet.

Et suurus on määrav ka kommunaalpoliitikas, seda tõendab käimasolev haldusreform. Kui Tartu Postimees lahkas (TPM, 11.01) koos linnajuhtidega Tartu linna, Tähtvere ja Luunja valla (ülimalt ebaloogilisest ja -mõistlikust) liitmisest saadavat kasu, jäi pea ainsa kindla tulemusena sõelale, et Tartu elanike arv kasvab 104 000le.

Tegelikult on Tartu elanike arvepidamine üsnagi segases seisus. Allakirjutanu, olles rahvastikustatistikaga mõnevõrra paremini kursis, ei julgeks küll arvule 104 000 suurt panust teha.

Miks nii? Möödunud aastal muutis riik elanike arvestuse põhimõtteid. Varem oli arvestuse aluseks 2011. aasta rahvaloenduse tulemus. Sellele lisati igal aastal registreeritud sünnid-surmad, saabumised-lahkumised. Tartu elanike viimane niimoodi tuletatud arv (97 332) pärineb 2015. aasta algusest.

Praegu on baasiks rahvastikuregistri andmed, plusside-miinustega opereeritakse jämedates joontes nii nagu ennegi. Ja registriandmete põhjal oli

1. jaanuaril 2016 Tartus 93 687 elanikku. Kui liidame sellele samal kuupäeval Luunja (täpselt 4000) ja Tähtvere (2525) valla hingekirjas olijad, siis saame napilt 100 000 täis. Selle alguse arvudega pole praegu mõtet mängida, ametliku tulemuse selgumine võtab veel aega.

Miks arvestuspõhimõtte muutmine vajalik oli? Eks neid põhjusi ole mitmeid, peamine ikka küsimus, milleks siis registreid üldse pidada. Ka järgmine, tõenäoliselt 2022. aasta rahva ja eluruumide loendus tehakse plaanide järgi juba registrite abiga. Paraku on nii selleks vajalike põhi-, rahvastiku- ja hooneregistri kui ka mõne abistava registri (kokku on neid pea paarkümmend!) andmekvaliteet kõike muud kui laitmatu.

Eks nüüd olegi pall visatud muu hulgas omavalitsuste kapsaaeda. Tartu linn on üks neid omavalitsusi, kes peavad panustama laokil arvepidamise korrastamisse. Kuhu siis kadus aastaga neli tuhat hinge? Hea küsimus. On väidetud, et arvude erinevus tuleneb nn sotsiaalturismist, huvist registreerida oma elukoht suuremaid hüvesid pakkuvas omavalitsuses.

Ei saa väita, et neid juhtumeid pole. Selline võistlus elanike pärast pole Eesti eripära. Ka mehhanism, mis sellist konkurentsi mõistlikes raamides hoiab, on juba leiutatud. Selleks on ühe tõmbekeskuse mõjuulatuses olevate omavalitsuste koostöö nii maksu- kui ka teenustekorralduses.

Paraku oli elanikekadu Tartumaa valdades linnaga võrreldes isegi proportsionaalselt suurem – kolm tuhat. Nii et Tartumaa piires sisse- ja väljakirjutused, kui neid ka on, praegu erilist ilma ei tee.

Tartu ülikooli lektor, 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse teadusnõukogu liige

Ida-Virumaal ja Pärnumaal ei ole 2015. ja 2016. aasta üldises rahvaarvus suurt arvulist ebakõla. Tallinn on ootuspäraselt kasvanud – osaliselt oma, osalt ülejäänud Eesti arvel.

Nagu näeme, eristub Tartu juhtum teistest regioonikeskustest (ülejäänud 11 maakonda me ei analüüsi). Ei pea palju pead vaevama, et vähemalt osa rahvastikukaost «üles leida». Eks kurja juur ole üliõpilased, kellest osa ei taha ja osa ei saa oma elukohta Tartusse registreerida.

Erakorteri üürimisel annab mõni üksik omanik neile selleks loa. Tartus elavatel, elukoha registreeringuta üliõpilastel pole lihtsustatult võttes suuri raskusi oma õiguste teostamisega vanemate elukoha kaudu.

Kuid Tartumaal on ligi kuus tuhat inimest, kelle elukoht on registreeritud omavalitsuse täpsusega. Aadressita. Elva jagu rahvast. Kogu riigi peale 47 000. Rohkem kui Pärnus elanikke.

Päris kindlasti on neil inimestel mitmesuguseid probleeme nii era- kui ka avalikus sfääris.

Riigikogu menetluses on rahvastikuregistri seaduse muutmise seadus. See pakub elukoha kõrvale uue mõiste: lisa-aadress. Võib välja lugeda, et lisa-aadressi registrisse kandmiseks ei pea olema korteriomaniku kinnitust («… lisa-aadressi … esitab inimene ise, kui tal on rohkem kui üks elukoht»).

2000. aastast ametlikult peetava rahvastikuregistri kordategemine alla viie aastaga (2022. aasta rahvaloenduseks) on paras proovikivi. On vaja palju ametnikutööd. Väga tõenäoliselt tuleksid kasuks põhimõttelised muudatused ühes või teises poliitikavaldkonnas.

Enne seda on üsna riskantne rääkida Tartust kui suurest linnast. Olgu öeldud, et erinevalt mõne kümnendi tagusest ajast Eesti haldusjaotuse seaduses sellist mõistet ei olegi.

Ei loe omavalitsuse suurus. Loevad tema teod!

Tagasi üles