Tartu aukodaniku ja akadeemiku Hans-Voldemar Trassi (2. mai 1928 – 14. veebruar 2017) saatmiseks viimsele teekonnale kogunesid leinajad täna pärastlõunal Tartu ülikooli aulasse. Mitmed järelehüüded vaheldusid muusikapaladega, mida esitasid tema lähedased.
Leinatseremoonia juhatasid aulas sisse Hans-Voldemar Trassi poeg Toomas Trass (klaver) ja pojatütar Karis Trass (laul), esitades Giulio Caccini «Ave Maria».
Puusärgi päitsi ühel pool istus lesk Raine Loo. Järelehüüdega astusid kirstu juurde rektor
Volli Kalm, linnapea Urmas Klaas, teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, looduseuurijate seltsi president Oive Tinn ja professor Martin Zobel. Kui vaimulik Joel Luhamets oli lugenud luuletuse nõmmelõokesest, esitas Peep Lassmann, kelle onu oli Hans-Voldemar Trass, Olivier Messiaeni «Nõmmelõokese». Hiljem mängis klaverit Peep Lassmanni poeg Sten ja kitarri Toomas Trassi poeg Harald.
Järelehüüetes oli lahkunust juttu muu hulgas kui suure looduse ja loodusevaimu linna ja linlasteni toojast, kes oli loodus- ja keskkonnakaitse teemadel rohkesti sõna võtnud eelkõige seepärast, et ta armastas Eestit, eesti keelt ja Eesti loodust (Urmas Klaas). Ta oli mõnes mõttes duaalne, sest temas oli kaks poolust: kunstnik – täpsemalt muusik – ja teadlane, kusjuures see tegi teda kui teadlast tugevamaks, loomingulisemaks ja säravamaks (Martin Zobel).
Õige varsti pärast seda, kui Joel Luhamets oli pühitsenud puusärgi, asus Hans-Voldemar Trass leinatseremoonia autos teele Raadi kalmistule.