Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Priit Pullerits: Eesti suusatajate viljatud ponnistused

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Priit Pullerits | FOTO: Margus Ansu

Marko Kilpi ehk Marxi, tänavuse suusahooaja ainsat veidigi positiivselt üllatajat, näib tabavat tema vanemate koondisekaaslaste kurb saatus. MK-sarjas jõudis ta kahel esimesel etapil punktikohale. Aga kolmes viimases sõidus jäi napilt veerandfinaalist välja, 32., 31. ja 38. kohale.

Samasugune tulemusmuster on saanud eestlastele tavaks. MK-sarjaga liitudes on ikka jõutud punktidele ehk 30 hulka, aga mõne aja pärast taandutud neljandasse kümnesse. Tüüpiline näide on Peeter Kümmel, Eesti kauane esisprinter, kes parematel päevadel oli teise kümne mees, kuid maadles terve möödunud hooaja, et murda ajasõidust edasi. Alalõpmata jäi napilt puudu, kuni viimaks, veebruari lõpus, Lahtis see õnnestus – 22. koht. Oli see tulemus, mis 2011. aasta Oslo MMi kuuenda koha meest tõepoolest rahuldas?

Vähemasti õnnestus Kümmelil, nagu öeldakse, silmad pähe saada. Aga vaevalt ta kõrgharituna, erinevalt teistest Eesti suusatajatest, ja arukana enam usub, et vägev laeng on veel salves peidus. Lõpuks saab ta peagi juba 35. Kui viimastel hooaegadel ei ole tublisid tulemusi enam tulnud, siis kust, mis nõksuga, mis imega peaks see ühtäkki sündima nüüd, lähiajal?

Sama küsimuse peaks endale esitama ka kõik teised Eesti suusatajad ja laskesuusatajad. Vaadake Aivar Rehemaa, Algo Kärbi, Karel Tammjärve viimaste aegade tulemusi, olgu kohti MK-etappidel või FISi punkte, mis märgivad kaotuse suurust parimaile. Tammjärv oli neli hooaega tagasi edukam kui nüüd. Kärp on pärast vahepealset ajutist tulemuste paranemist taas seal, kus oli kolm talve tagasi, ent kehvem sellest, kui oli viie aasta eest. Rehemaa, nagu näitavad FISi punktid, on kaheksa viimast hooaega tippudest üksnes kaugenenud. Raido Ränkel on vähemasti stabiilne, sõitnud kiirematega võrreldes viimased viis hooaega n-ö ühte auku.

Kust ja tänu millele peaks tekkima võimalus, et mõni Eesti suusataja teeb äkki kõva tulemuse?

Pole kahtlust, et mehed teevad trennis rasket ja tõsist tööd. Aga kas neil on olnud aega hinge tõmmata, et endalt ja treenerilt küsida: kui ma pole aastaid maailma paremikule lähemale jõudnud, siis kust peaks tekkima see võimalus, et äkki sel või järgmisel talvel jõuan? Kust, tänu millele, peaks tulema kvalitatiivne hüpe?

Laskesuusatajate seis näib sama nukker. Jah, noorte ja juunioride klassis on tiitlivõistluste kuldmedaleid võitnud Grete Gaim, Tuuli Tomingas ja Rene Zahkna, kuid MK-sarja protokollid ei pane just rõõmustama. Pigem tekitavad masendust, kui leiad naised pidevalt pingerea lõpust. Sealt tuleb otsida ka ainsa vähegi arvestatava naismurdmaasuusataja, rohkem kui pool kümnendit tagasi MK-etappidel viiel korral punktikohale küündinud Triin Ojaste viimatisi tulemusi.

Võib ju võtta suusasportlaste ees mütsi maha, et hoolimata endiselt lootusetuna püsivast vahest – ja pahatihti ka suurenevast vahest – pole nad suuski-keppe nurka visanud. Kuid pole põhjust reveransiks. Visadus, mis pidavat viima sihile, pole seni viinud aastate jooksul kusagile. Öelge üks põhjus, miks ühtäkki peaks viima!

Tagasi üles