Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ahjal uue tehase avanud ahjutootja pürib välisturule

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vambola Meinhard ja Marko Kurits saavad nüüd nautida oma 12 aasta pikkuse pingelise töö vilju. Nende väljatöötatud ahjumoodulid on teinud endale kodumaal nime. Uus, 1200- ruutmeetrine tehas hakkab rahuldama kasvavat nõudlust nii Eestis kui ka juba piiri taga. | FOTO: Margus Ansu

Kümmekond aastat tagasi Ahjal moodulahjusid tootma hakanud Vambola Meinhard ja Marko Kurits alustasid tasapisi. Mõttest esimese ahjuni kulus kaks aastat, meenutas Kurits. «Esimesed kaheksa aastat olimegi ettevõtte ainsad töötajad,» tõdes OÜ Ahja Moodulahi teine omanik Vambola Meinhard.

Kolm-neli aastat tagasi läks äri aga korralikult käima ning mullused jõulud võtsid nad vastu juba äsjaavatud tehases koos kümne palgatöötajaga.

Ahja ahjupealinnaks

Seda, et firma hakkab ise ahjusid tootma, polnud alguses plaanis, rääkis Kurits. Algul kavatses ajateenistusest naasnud noormees hakata elatise teenimiseks vahendama Soomest Eestisse moodulahjusid. Äri ei õnnestunud, sest soomlased ütlesid talle ära. Tagantjärele mõeldes võivad nad seda otsust praegu kibedasti kahetseda, sest eestlaslikust jonnist sündis neile endile kange konkurent.

Ahi pole toode, mille reklaamimisest palju kasu oleks. Seda ostetakse niigi tänu tema omadustele, leidis Kurits.

Elu viis Marko Kuritsa 2004. aastal kokku erialalt puidutöötleja Vambola Meinhardiga. Viimase insenertehniline mõtteviis ja kogemused metallivaldkonnas panid aluse ideele toota ise kohapeal seda, mida oli esiti plaanis põhjanaabrite juurest tuua.

Järgnes päris pikk periood, mille käigus ehitati moodulitele vorme, katsetati segusid ning püüti luua detaile, mida oleks lihtne kokku panna, ent poleks liiga kerged ega rasked. «Tehnoloogia töötasime nullist välja,» tõdes Meinhard. Ta lisas, et nüüd on nende ahjud kaitstud kasuliku mudeli patendiga.

«Konkurents selles valdkonnas on tihe ning tööstusspionaaž väga levinud,» nentis Kurits. Kuna küttekollete nõudlusele pole Eesti kliima tõttu lõppu näha, murravad paljud pead, kuidas sarnaseid ahjusid järele teha, lisas ta.

Vambola Meinhardi sõnul on suhteline küsimus, kui mitut mudelit firma toodab, sest välisviimistluse võimalusi on lõputult.

Ahju võib katta nii krohvi kui plaatidega, kinnitada üks, kaks või kolm simssi. Siseehituselt toodetakse praegu aga kaheksat mudelit, täpsustas Kurits. Teiste seas on nüüd saadaval ka leivaahjuga mudel, pliit ning selle juurde peagi ka soojamüür.

Mehed ei soostunud täpsustama, mitu ahju aastas valmib. «Nõudlust õnneks on,» sõnas Meinhard. See võimaldab ka laieneda. Varem kolhoosiaegses autoremonditöökojas tegutsenud firma ehitas uue hoone eelkõige seetõttu, et tootmisvõimsust tuli suurendada. «Ahjast peab saama ahjupealinn,» muheles Vambola Meinhard ja lisas, et kevadel alustab firma ka eksporti.

Teave levib suust suhu

Ahi pole toode, mille reklaamimisest palju kasu oleks. Seda ostetakse niigi tänu tema omadustele, leidis Kurits. Usalduse võitmine võtab paratamatult aega ja lihtsalt pole see läinud ka Ahja meistritel. Kohalikudki hakkasid Ahja töökojast ahje tellima alles siis, kui nägid neid soojendamas kaugemal elavaid sugulasi, kirjeldas ta.

«Kümme aastat oleme neid ahjusid kodudesse paigaldanud ja ükski pole katki läinud,» märkis Meinhard. Ta meenutas, et alles möödunud nädalal vestles meister ühe kliendiga, kelle ahi oli üks Ahja Moodulahju esimesi. Kunde sõnul ei pidavat ahi veel väsimuse märke näitama. Muidu olevat Ahja ahi nagu ahi ikka, mille kütmiseks sobib kuiv puu.

Ühes passiga saavad kliendid kaasa ka ahju kasutusjuhendi, mis kirjeldab, kuidas kollet kütta ja hooldada ning mil viisil puid kuivatada. Kuritsa sõnul on ohutu kütmine väga tähtis, sest just iga päev saab Eestis küttesüsteemidest alguse paar tulekahju.

Moodulahju eelis on seegi, et kui kolle peaks tule valule järele andma, on seda üsna lihtne välja vahetada. «Ja kui ahi on armas, saab selle kolides kasvõi kaasa võtta,» muheles Kurits.

Tagasi üles