Sirje Veinglas ja Heldur Aun – esimesed tänased hääletajad Laeva valimisjaoskonnas – ütlesid pärast valimissedelite kastilaskmist, et liiga agarad rahalubajad ähvardaksid Eesti elu puha vussi keerata.
Valijapaar hääletas laristamise vastu
6. märts 2011, 15:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veinglas ja Aun astuvad kultuurimaja trepikotta viis minutit pärast üheksat. Laeva aleviku suhtes on nad ometi kaugeltnurgainimesi, Kämara külast. Pealegi võiks hommikustest jupiti päris umbe tuisanud teedest tõkestajat karta.
«Hommikused inimesed, päevased toimetused,» seletab Sirje Veinglas enda ja elukaaslase tragidust. Tegelikult, tunnistab valimiskomisjoni liige Ilme Saks, üritas üks kohalik töömees valima tulla juba kolmveerand üheksa. Ei saanud muidugi, kuid ei praganud ja lubas õhtupoole naasta.
Veinglas ja Aun ennustavad Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu võimulejäämist, sest «ega teist ju vasta panna ole».
«Teised kõik on väga läbipaistvad oma lubadustega,» leiab Veinglas. «Raha ju riigil üle pole, aga kohe lubatakse pensione tõsta. Nad viivad ju riigi põhja! Paljudele muidugi selline jutt meeldib, inimene on ju ahne. Aga mida siis homme teha, kui näpud põhjas?»
Pensionieelikuina peavad Veinglas ja Aun Kämaral väikestviisi talu. Kitsed, lambad, mesilased. Mees hangib elatist metsatööga, naisel tiksub invaliidsuspension. Saab ostetud ravimid ja leivakõrvastki.
«Muidugi võiks alati rohkem olla, aga elame ära,» lausub Veinglas. «Ega meil talu poleks, kui oleks alati muudkui ostnud, mille järele aga himu on,» täiendab Aun. «Ikka tuleb kopikat hoida ja rehnutti pidada, mida on just praegu tarvis osta ja millega kannatab oodata.»
Pikemalt loe homsest Tartu Postimehest.