Oskar Lutsu 50. sünnipäeva puhul kinkis Tartu linnavalitsus talle elamu ehitamiseks Riia tänavale ehituskrundi, kinkimisürik anti kirjanikule üle 1937. aasta 7. jaanuaril Vanemuises toimunud sünnipäevaaktusel. Ehitusega oli alustatud juba eelmise aasta hilissuvel ning veel 1936. aasta jõulureedel kolis Luts oma perekonnaga uude majja, kuigi see ei olnud veel täiesti valmis.
Juubelipäeval tuli kirjanikku tema uues majas õnnitlema Eesti kirjanike liidu delegatsioon. Sellest külastusest säilinud filmivõtteid näidatakse nüüd ka majamuuseumi külastajatele.
Lutsu juures soolaleival käimisest jutustab tema hea sõber karikaturist Romulus Tiitus, kellele Luts kurtnud: «Pole veel oma majaomaniku põlvega harjunud. Maja on, aga hing on üürniku oma. Kui sa nüüd kõlistasid uksekella, torkas mulle nuga südamesse – majaperemees tuleb üüri nõudma.»
«No näita siis oma uut maja,» palunud Romulus Tiitus Lutsu.
«Oota, oota, ma ei oska siin isegi ilma teejuhita liikuda – suured ruumid, ega see naljaasi ole. Eksime veel mõlemad ära. Eile tahtsin sahvrisse minna, kolasin pool tundi majas ringi nagu tont kabeli varemetes. Lõpuks sattusin ühte ruumi, kus polnud ei uksi ega aknaid... Jah vanasti oli kõik käeulatuses, aga nüüd ära ilma maja plaanita liigu,» vastanud Luts.
Ent tunni-paari pärast (võib arvata et pärast mõningaid soolaleiva «aanispitse») olid armastatud rahvakirjanikul juba teised noodid peal.
«Mis ma sinu, näljarotiga, siin aega raiskan! Kas sul, konnal ka maja on? Mis asja sa naerad? Sa könn, naera alles siis, kui majaomanik ees naerab!» praalis Luts ja nii käis see ärplemine edasi pesuehtsa agulitõusiku toonis.
«Ma võiksin su endale üürnikuks võtta, aga sa ei maksa õigel ajal üüri ära,» lisas Luts rahaahnet peremeest mängides.
Seepeale teinud Tiitus Lutsule ettepaneku, et pangu ta see lugu paberile, sellest saaks tore näidend, kuid Luts jätkas samal toonil:
«Ära tule majaperemeest õpetama! Mis lugusid mul nüüd enam on vaja kirjutada. Edaspidi kirjutan ainult üürikviitungeid.»
«Siis ma veendusin, kui hea näitleja Oskar Luts ka ise tegelikult on,» lõpetas Romulus Tiitus Lutsu uues majas soolaleival käigu meenutused.
-----
Enamik Oskar Lutsu teoseid ilmus «Noor-Eesti» kirjastuses, kusjuures ka Luts ise oli aastaid selle kirjastuse nõukogu liige. Kui «Noor-Eesti» toimetaja Alfred Kiviste koos abikaasaga Lutsude uues majas soolaleival käisid, oli neil kingituseks kaasas kaks väikest hõbekuuske.
Need istutati maja ette kummalegi poole välisust 1937. aasta 5. mail. Nüüdseks on neist ligi 80 aasta jooksul kasvanud kõrged sihvakad puud, mis oma pikkuselt ületavad mitmekordselt maja kõrguse. Kaudsed mõõtmised näitavad, et nende puude kõrgused küünivad nüüd juba kahekümne meetrini.
Vahendas Arvi Liiva, keemik ja koduloohuviline
Kirjutises on kasutatud kogumiku «Mälestusi Oskar Lutsust» ja Arnold Raagi mälestusi «Kõuepilvede saatel» materjale.