Ivi Drikkit: tartlasel on, mida ja keda valida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna lõpetab Tartu Postimees erakondade vastuste avaldamise meie esitatud küsimustele, mis haarasid mõningaid elutahke siit ja sealt. Teadlik valija on vahepeal kindlasti hankinud palju põhjalikumat teavet erakondade programmidest, kogunud lubadusi reklaamidest ja kogenud emotsioone kohtumistelt ning kõike seda lisandub valimisteni jäänud vähestel päevadel veel ja veel. Seetõttu piirnen vaid mõne mõttelõngaga esitatud sõnakangast.
Meiegi küsitlus riivas paari igas ühiskonnas püsivat teemat – noored ja vanad ehk haridus ja pensionid.
Kuidas hinnata vajadust?
Uurisime, kuidas suhtuvad erakonnad õppurite toetamisse, sest nüüd lõpetanud riigikogu tühistas mõnedki senised soodustused kõrgkoolis õppijatele, aga ka nn ranitsatoetuse kooliteed alustajatele.
Hariduse ja laste toetamise vajadust jagavad kõik erakonnad ja kuidas see saakski teistmoodi olla! Aga mil moel toetada, selles leiab neistki nappidest vastustest üsna palju erinevat. Rohelised soovivad «valusas euro-ootuses» tehtud kärped esimesel võimalusel üle vaadata, Keskerakond on juba nende «haridusvaenulike otsuste» vastu hääletanud ja jätkab ilmselt samal kursil, sotsidel, IRLil ja Reformierakonnal on olnud rohkem öelda.
Kõige lahkemad on sotsid, lubades edasijõudnud üliõpilastele tudengipalka 130 eurot kuus, edukamatele 65 eurot veel lisaks. Ranitsatoetuse asemel kolmekordistaksid nad lapsetoetust – 60 eurot kuus noore 19-aastaseks saamiseni.
Rahvaliitu, Reformierakonda ja IRLi ühendab sõna «vajaduspõhine». Rahvaliit mainib, et lubamatult suureks kasvanud majanduslikus ebavõrdsuses ja olemasoleva tulubaasi juures ei saa kõiki võrdselt toetada. Reformierakond: abi peavad saama reaalselt toetust vajavad tudengid. IRL kehtestab 2012. aastast «vajaduspõhise õppetoetuse» ning ranitsatoetust peaksid maksma omavalitsused sotsiaaltoetusena.
Me kõik saame aru iseenda vajadustest, kuidas aga tõmmata objektiivselt piir nende inimeste vahele, kes vajavad – eriti veel «reaalselt» – õppe- ja lapse- või veel mõnd muud toetust ning kes seda ei vaja? Kuidas peaks inimene end selle toetuse abil tundma – kas hästi või hädapärast toimetulevana? Oleme korduvalt kuulnud, et paljud vanemad ei märkavatki mõnesaja krooni laekumist pangaarvele. Nojah, aga kui paljud on sellest ametlikult loobunud või on pigem nii, et ka pisku ei tee küllale liiga?
Igatahes on aga selge, et vajadust peab tõestama, keegi peab määrama parameetrid, mille järgi seda hinnata, taotleja muretsema vajalikud paberid, mida teatud aja möödudes tuleb uuendada, need pädevale ametnikule esitada jne.
Usutavasti jääb mõnigi toetus saamata ja isegi küsimata, isesasi, kas sellest võidavad lapsed.
Pensionide problemaatikast on viimastel nädalatel palju juttu olnud, jõuliselt on asunud pensionitõusu järgmisel aastal propageerima peaminister isiklikult. Meie küsisime, kas üks täisajaga töötatud aasta peaks minema kirja ka ühe pensionistaažiaastana. Üheselt jaatavalt vastasid Keskerakond, Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, rohelised pidasid kiiremaks mooduseks hoopis kodanikupalga kehtestamist.
Reformierakond otsesõnu ei vasta, vaid kirjeldab kehtivat pensionisüsteemi ja sellesse tehtud muudatusi «väiksemapalgaliste või osalise tööajaga töötanud inimeste pensionide järkjärguliseks suurendamiseks», kus olevat solidaarsust rohkem kui enne.
IRL lubab iga üleskasvatatud lapse eest lisaks kolm pensionistaažiaastat – nn emapensioni – ning üldiselt toetatakse pensionikindlustuses sissetulekuerinevuste leevendamist, ent mitte kõigile inimestele sama suure pensioni maksmist.
Nemad peavad ka tähtsaks mitte vastandada pensionäride põlvkondi, mis on emade suhtes kahtlemata õiglane – varem lapse eest kaks pensioniaastat saanud naised saavad lisaks veel ühe, noist kahestki vahepeal ilma jäänud aga korraga kolm. Vähemalt nii võib kirjapandust aru saada.
Kristlikud demokraadid tahaksid võrdsustada lapse kasvatamise ühe tööaastaga.
Pühad pühad
Emapension, kodanikupalk ja tudengipalk kõlavad vägevalt, kuid muus erakonnad eriti ei üllata, püsides üldjoontes oma väljakujunenud põhimõtete raames.
Et inimene tahab majanduskasvu nimel pingutamisest hõlpu saada, siis küsisime, mida erakonnad arvavad puhkepäevadele langenud riigipühade eest vabade päevade andmisest ja mõnest uuest riigipühast.
IRL leiab, et praegune puhkepäevade ja riigipühade korraldus on optimaalne. Rahvaliit arvab, et riigipüha tunnet südames ei saa teistesse päevadesse kanda. Reformierakond ütleb samuti ilusti, et inimestele on oluline tähtsal kuupäeval koos olla olenemata nädalapäevast. Roheliste meelest pole mõtet kalendriga võidelda ning nad tuletavad meelde, et vanavanemate päev oli nende algatus.
Keskerakond on juba esitanud ettepaneku pika aastavahetuspuhkuse (24.–31. detsember) sisseseadmiseks, kuid seda ei toetatud (erinevalt vabast jõululaupäevast 2005. aastal). Neil poleks midagi ka vaba asenduspäeva vastu.
Sotsid on veendunud, et inimesed on vabad päevad välja teeninud. Vastavat eelnõu on riigikogu menetlusse pakutud, ent jäädud valitsuserakondade toetuseta, aga nad katsetavad uues riigikogus uuesti. Uute puhkepäevadena võiks sotside meelest kaaluda 31. detsembrit ja kolmandat jõulupüha, kristlikud demokraadid lisavad 1. septembri.
Muide, sotsid tooksid Tartusse põllumajandusministeeriumi, IRLi arvates võiks sobida kultuuriministeerium ja Rahvaliidu meelest statistikaamet.
On ühist, on erinevat, on kokkupuutuvat ja järsult eralduvat – järelikult on, mida valida.