Tartu kiirabiõe Andras Laugametsa koolitusklass näeb välja nagu õppepolügoon, kõik seinaääred on elustamistehnikat täis. Keset klassi lamab inimene ehk nukk-kannatanu, kes on minu juuresolekul teadvuse kaotanud ja põrandale vajunud.
Statistika järgi vaid kolmandikul juhtudest alustavad juuresolijad elustamist enne kiirabi saabumist. Mida teeksin mina, kas ma saaksin hakkama?
Koolitaja Andras Laugametsa esimene reegel kõlab: kui su kõrval vajub keegi kokku ja kokkuvajumise põhjus näib selgusetu ning kui inimene ei hinga või on tema hingamine kuidagi ebaloomulik, siis alusta südamemassaaži ning kleebi külge AED!
AED tähendabki elustamiskohvrit. Täht A ehk automatic märgib seda, et aparaat tunneb ise ära olukorra, mil südame vatsakesed fibrilleerivad. E ehk external tähistab kehavälist seadet ning D ehk defibrillator märgib normaalse südamerütmi taastamist.
Ma eeldan, et koht, kus traagiline juhtum aset leiab, on kas Aura, Tartu kaubamaja, Tasku, Lõunakeskus, ülikooli spordihoone, Annelinna spordihoone, Kvartal või V spaa, sest neis paikades on elustamiskohver olemas.
Esimene asi, mis teha tuleb, on valida 112, lülitada telefon valjuhääldile, panna see enda lähedusse nii, et käed oleksid vabad, ning juba häirekeskuse töötajaga rääkimise ajal alustada rindkerele vajutustega.
Kui juhtumisi on mu kõrval teine inimene, saab ta südamemassaažiga aidata. Andras Laugamets ongi korraks see teine vapper inimene ning ma näen ta rindkerevajutuste tugevust ja sagedust.
Mina tõmban samal ajal oranži kohvri kaanel olevat klahvi enda poole, kaas hüppab plõksatusega üles. Üle terve ruumi hakkavad kõlama valjud käsklused: «Täiskasvanu režiim. Kui patsient on teadvuseta ja ei hinga …»
See «täiskasvanu režiim» tähendab, et kui elustatav inimene peaks olema alla kaheksa-aastane laps, tuleb minul kohvri paneelilt üles leida klahv, mille kohal on nii täiskasvanu kui ka lapse kujutis, ning tõmmata klahv täiskasvanu kujutise alt lapse tingmärgi alla.
Lastel esineb südame äkksurma Laugametsa sõnul harva, see võib ette tulla kaasasündinud südamerikkega lastel. Siiski tasub lasterežiimist teadlik olla, kuna elektrišokk, mida laps äkksurma korral vajab, on täiskasvanule antavast palju nõrgem.
Kohver mu jalge ees räägib edasi: «Eemalda patsiendi rinnalt riided. Võta AED-aparaadist kandiline pakend. Ava pakend ja võta elektroodid välja … Aseta üks elektrood patsiendi parema rinna ülaossa ja teine vasakule küljele, nagu pakendil märgitud.»
Kohver räägib liiga valjult. Aga ma mõistan, et õnnetus võib juhtuda rahvarohkes kohas, liiklusmüras, spordisaalis.
Kohver kõneleb kuidagi liiga palju ja pause andmata. Tahan ka ise tegutseda niisama kiirelt. Kummardun, aga tajun, et ma ei ole kindel, kus on mu ees lamava inimese parem ja kus vasak külg. Mõtlen, kus on minu enda parem ja vasak pool, ning kannan mõttes selle teadmise üle enda ees lamavale inimesele. Ma ei jõua üldse tähele panna, et kohvrisse on kleebitud päris hea skeem. Sama skeem on ka mõlemal elektroodil ja selle nägemine aitaks mind paremini, kui valjude käskluste kuulamine, mis teeb väga närviliseks. Aga ma ei näe, sest olen liialt erutatud – ainult kuulen ja kuulan.
Laugamets lisab oma õppuste kogemusi jagades, et raske võib olla ka elektroodide pakendi avamine, sest see ei avane rebides väga lihtsalt. Tuleb kõvasti sikutada.
Minul rebida ei ole vaja, sest töötan treeninguseadmega, mille elektroodide pakend on ühest servast juba avatud, saan elektroodide padjakesed kergesti kätte.
Aga kuna elektroodide juhtmed jäävad läbi pakendi jooksma, siis tahaksin pakendit juhtmete küljest päriselt lahti kiskuda. Laugamets rahustab: pole vaja, ära kaota aega, tegutse edasi.
Asetan elektroodid nukule – ühe parema rinna ülaossa, teise vastasküljele, alumiste roiete kohale. Kui maas lamav inimene oleks alla kaheksa aasta vanune laps, siis tuleks mul üks klemm asetada lapse rindkere keskele, laps korraks küljeli pöörata ning teine klemm panna ta selja taha.
Hoia pea külm! Sa ei saa abivajajale kahju teha! Usu, sinust on hindamatu kasu.
«Analüüsin südamerütmi, ära puuduta patsienti, šokk näidustatud. Laen. Vajuta vilkuvat nuppu!» kuulen AEDd ütlevat.
Vaatan kahtlevalt Laugametsa poole – kas nüüd? Jah! Ja vajutan kohvri keskel olevat nuppu, millel välgu märk ja mis plingib.
Tunnistan – see vajutamine vajab vaprust. Isegi kummist nukku elustades.
Aparaat jätkab: «Šokk antud. Võid patsienti puudutada, alusta elustamisega.»
Töö ei olegi tehtud?! Südamemassaaži tuleb jätkata. Panengi nüüd ise käelabad nuku rindkere keskele, hoian küünarnukid sirged ja vajutan järjest.
AED-aparaadist kostavad piiksud. Need piiksud märgivad vajutuste rütmi.
«Kiiremini!» käsib Laugamets mind, kuna ma ei suuda rütmi hoida. Järgmisel minutil on mul selg märg.
Kahe minuti pärast analüüsib aparaat olukorda uuesti ja annab teada teise šoki vajalikkusest.
Karta ei ole midagi – elustamiskohvriga kellelegi liiga teha pole võimalik. Kui inimese süda lööb normaalselt, siis AED šokki ei anna. See annab elektrišoki ainult siis, kui süda virvendab ja šokil on mõtet.
Südamemassaaži tuleb jätkata seni, kuni saabub kiirabi. See annab maas lamajale šansi saada üles äratatud ilma ajukahjustuseta.
Ma ei tea, kuidas mul elustamine õnnestus, sest mu ees lamas vaid nukk ja see oli natuke nagu mäng.
Minu näpunäited mulle endale päriseluks: elektroodide pakendilt üht serva ära rebides kasuta jõudu! Ära lase ennast häirida sellest, et pakend jääb juhtmete külge rippuma – tõmba klemmid välja ja tegutse edasi.
Kui AED kõvahäälne kamandamine segab, keskendu skeemile, mis on nii elektroodidel kui ka elustamiskohvril. Sealt näeb piltlikult, kuhu klemmid asetada.
Elektrišoki andmise ajal hoia mõlemad käed maas lamavast inimesest eemal!
Pärast elektrišokki ei ole töö tehtud, jätka südamemassaaži kiirabi kohalejõudmiseni! Ära väsi!
Hoia pea külm! Sa ei saa abivajajale kahju teha! Usu, sinust on hindamatu kasu.
Lõpuks, kui moodsat elustamiskohvrit pole, ära heitu. Helista 112 ja alusta südamemassaaži. Kuni kiirabi on kohal.