Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jõuluvanal tuleb töötada ka sünnitustoas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Madismäe jõulukuub on lastud rätsepa juures õmmelda. | FOTO: Margus Ansu

Juba paarkümmend aastat jõuluajal punast kuube kandnud Jaak Madismäe sattus jõulumehe­ametit esimest korda proovima täiesti juhuslikult. «Eks ma naabrimehe lastele tegin. Laenatud kostüümiga ...» meenutas ta.

Nüüdseks on Madismäel kodus juba neljas kostüüm, lisaks korralik habe, kindad ja prillid. Ja kui väljas on külm ning korralikult lund, tuleb jõulumees loomulikult viltidega.

Mõni vahetab Madismäe sõnul kostüümi igal aastal, mõni veab ühega välja viis-kuus aastat. Mantlist kiiremini kulub aga tavaliselt habe. «Habemega on tõesti probleeme, sest normaalseid habemeid on vähe. See, mis Säästumarketis müüakse, pole habe, vaid tuust,» sõnas ta. Tema enda kõige kauem kestnud habe oli toodud Soomest ning pidas vastu kaheksa aastat.

Lõputud kingikotid

Viimane jõulukuub on Madismäel lastud enda keha järgi õmmelda ning on seetõttu väga mugav. Oma senise staaži kõige südamlikumaks külastuseks peab Madismäe mõne aasta eest Vastse-Kuustes peetud jõuluõhtut, kus võõrustajateks oli kurttummade pere.

«Poeg rääkis, aga ei kuulnud. Isa kuulis, aga ei rääkinud. Ülejäänud olid täiesti kurttummad. Üsna suur pere oli. Aga sain hakkama,» rääkis ta.

Jõuluvana õudusunenäod on aga seotud hiiglaslike kingikottidega, mis ei saa kunagi tühjaks.

«Ühel aastal oli küll üks koht, kus oli meeletu kogus kinke. Kokku vist viis-kuus kotitäit. Ja need olid ikka suured, kahesajaliitrised. Sellest kujunes pea paaritunnine maraton,» meenutas Madismäe. «Eriti jube oli see, et lapsed kurnati täiesti ära. Iga väiksemgi vidin oli pakitud eraldi ja vanemad muudkui nõudsid luuletusi.»

Tal on internetis üleval jõuluvana kaheksa reeglit, mida peaks jõuluvana tellimise puhul arvestama. Üks neist on see, et ärge koormake jõuluvana ja kingisaajat üüratu hulga ja suuremõõtmeliste kinkidega üle.

Teiseks tuletas Madismäe meelde, et eelkõige on jõuluvana kingitooja ja pole õige hakata talt laulu või tantsu nõudma.

Samal seisukohal on Mait Trink, kes alustas jõuluvanakarjääri samuti paarkümmend aastat tagasi. «Esimest korda ei mäleta, aga nii palju on meeles, et need esimesed korrad olin ise suhteliselt ebakindel. Läksin kohale. Olin mina, olid lapsed ja hunnik pakke. Aga mis edasi saab, vat seda ei teadnud. Närv oli sees,» meenutas ta.

Jõuluvana õudusunenäod on seotud hiiglaslike kingikottidega, mis ei saa kunagi tühjaks.

Algusaastatel arvas ka Trink, et jõuluvana pole ainult pakkide jagaja, vaid peaks midagi veel tegema. Organiseerima mingeid mänge või küsima lastelt mõistatusi. Praeguseks on ta aga veendumusel, et jõuluvana on sellest kõigest tunduvalt kõrgemal.

«Mänge tehku õhtujuht. Jõuluvana on oma enesekindluse ja sarmiga midagi hoopis erilisemat. Jõuluvana lihtsalt tuleb ja on,» sõnas Trink.

Tema oma külaskäikudel tehishabet kasutama ei pea. «Teen oma habemega. See pole pikk ja lumivalge, nagu klassikalisel jõuluvanal, aga minu arusaamade järgi on ka jõuluvanad kunagi noored ja minugi habe hallineb iga aastaga aina rohkem,» tõdes ta.

Ootamatult haiglasse

Oma jõuluvanastaaži kõige meeldejäävamaks külastuseks peab Trink aastatetagust jõululaupäeva, mil ta läks sugulase palvel Tartu ülikooli kliinikumi. Sugulase emal oli olnud südameoperatsioon ja seetõttu tuli jõuluaeg veeta haigevoodis.

«Mulle ei olnud see mingi probleem. Panin punase kuue selga, võtsin suure kotitäie mandariine ja läksin kliinikumi. Käisin selle proua juures ja ka teisi palateid läbi. Soovisin kõigile häid jõule, head paranemist ja andsin neile mandariine. Ja see inimeste üllatus ... see oli nii siiras,» meenutas Trink heldimusega.

Tringi kõige hullumeelsem olukord jõuluvanana pärineb aga Vanemuise teatri lavalt, kus ta pidi pärast lasteetendust saalitäiele lastele kingid kätte jagama.

«Kui sa ühel hetkel avastad, et sinu ümber laval on umbes kakssada last ning veel rohkem istub saalis, siis tuleb küll selline tunne, et mis ma nüüd teen,»  kirjeldas ta. «See oli päevane etendus, kell oli pool kaks. Siis mõtlesin küll, et kas viieks on läbi või mitte.» Hirm oli siiski alusetu, sest kõik sujus ning juba umbes tunni pärast oli saal tühi.

Tuntud raadiohääl Madis Ligi astus jõuluvanade väärikasse perre 1977. aastal, kui ta oli värske ülikoolilõpetajana alustanud õpetajatööd Orissaare keskkoolis. «Mäletan, et oli samasugune lumevaene talv nagu tänavugi ja mina koperdasin Hollandi puukingadega üle oma ühe naiskolleegi varvaste saali. Ja lapsed ei tundnudki mind kohe ära,» meenutas ta.

Tuntud raadiohääl Madis Ligi on kuulunud jõuluvanade väärikasse perre 40 aastat. / Kristjan Teedema

Oma neljakümneaastasest jõulumehestaažist toob Ligi esile käigu Tartu sünnitusmajja, kui seda juhtis veel Tiiu Aro ning kliinikum asus Toomemäel.

«Olen ilmselt ainukene jõuluvana maailmas, kes on läinud ka sünnitustuppa vahetult pärast seda, kui on sündinud uus ilmakodanik,» muigas ta.

Pikalt jõuluvana sünnitustuppa siiski passima ei jäänud. «Jagasin korvikesest vahvleid ja maiustusi ning pobisesin siis ämmaemandatele midagi habemesse, et teil on siin tähtsamatki teha kui salmi lugeda, ja tulin tagurpidi tagasi,» meenutas ta.

Ligi perekondlikku tragikoomika žanrisse kuuluvad aga need hetked, kui lapsed on punases mantlis jõuluvanas isa või mõne tuttava ära tundnud.

«Elasime vanasti Janno Reiljaniga lähestikku ja ükskord tegi Janno meil jõuluvana. Ümberriietumise kohaks oli meie garaaž. Väljas oli päris külm ning kui ta pärast uuesti tuppa tuli, olid prillid udused. Ja siis lapsed küsisid, aga issi, sellel jõuluvanal olid onu Janno prillid,» naeris Ligi.

Samasse kategooriasse võib liigitada olukorrad, kus pere on pakitegemisega väga hoogu läinud ning pakendile pole liigset tähelepanu pööratud.

«Kui eelmise aasta paber on läinud korduskasutusse ja ka vana nimi on alles jäänud, siis on küll piinlikke olukordi olnud. Mina hüüdsin välja Jaan, aga pereema sosistas kõrvalt, et see on ikka Mari pakk,» meenutas Ligi, kel kõik vähegi tuntumad jõululuuletused ja -laulud on ammu pähe kulunud.

Pool latti vorsti

Tartu Postimehel õnnestus suhelda ka jõuluvanaga, kes astus sel teel oma esimesed sammud juba möödunud sajandi viiekümnendatel. «Olin siis ise veel koolipoiss, kui oli tarvis tädipojale jõuluvana teha. Kasukas topiti selga ja takust habe ette. Tädipoeg luges vapralt oma luuletused ära ja oligi tehtud,» meenutas Kaarel Tuvike. Oma esimese punase kuue sai ta siis, kui alustas kuuekümnendatel tööd Puhja rahvamaja juhatajana.

Tuvike on jõulu- või näärivanana kohale tulnud näiteks langevarjuga või laskunud nööri abil rahvamaja laest.

Ükskord oli näärivana kutsutud Tartu lihakombinaati. Tuvike ootas valvuriputkas ametiühingu esinaist, kes pidi ta õigel ajal saali juhatama. Korraga läks uks lahti ja üks väga paks mees vaatas sisse ning küsis, kas Väino on siin.

«Jah, olen siin, vastas keegi. Pärast seda läks mees väravast välja. Ta suutis vaevalt kõndida, kuna oli nii palju vorsti ja sinke täis topitud. Aga kui mina olin kingid ära jaganud ja küsisin, kas jõuluvanale vorsti ka pakutakse, toodi mulle pool latti. Siis ma rääkisin selle loo ära. Juhtkond sai väga pahaseks ja rohkem mind lihakombinaati enam ei kutsutud,» meenutas Tuvike oma nõukogudeaegseid seiklusi.

Jõuluvanade sõnul usuvad lapsed punakuuemehi üheksanda-kümnenda eluaastani. Pärast seda saab jõuluvanast tore ja ilus muinasjutt. See aga ei tähenda, et need habemikud meie ustelt ära kaoksid.

Tagasi üles