Värvikas Laine Peep sai raamatusse (2)

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
  • Ülikooli raamatukogu legendaarset direktorit meenutavad teoses 60 inimest.

Ülikooli raamatukogu kunagine direktor, Tartu üks mõjukamaid naisi Laine Peep võttis Ago Pärtelpoja tööle 1987. aastal. Ta kutsus otse keskkoolipingist tulnud noormehe enda kabinetti, vaatas teda ülalt alla ja alt üles ning sõnas: «Olgu – üheks aastaks!»

Laine Peep võtnud kuulu järgi paljusid oma töötajaid tööle niimoodi: «Üheks aastaks»!

Ago Pärtelpojale oli see tema elu esimene töökoht. Ei võinud direktor Laine Peep tollal aga aimata, et just see poiss paneb temast kunagi kokku elulooraamatu. Aga nii läks.

Ago Pärtelpoeg, kes on vahepeal pidanud reporteri ja uudistetoimetaja ametit ning on juba aastaid taas raamatukogutöötaja, esitles täna 400-leheküljelist teost «Laine Peep: direktriss».

Sündmus leidis aset ülikooli remonditavas raamatukogus ja oli sümboolne. Kohati oli kõnelejaid raske kuulda, sest nende jutt mattus suruõhuhaamrite mürasse, aga just see hoone on olnud Laine Peebu elutöö.

Kui paljud varasemadki direktorid võitlesid selle eest, et Toomkirikus paiknenud ülikooli raamatukogu saaks endale väärilise hoone, siis Laine Peebul see lõpuks õnnestus – pärast 20-aasta pikkust asjaajamist ja võitlust sovjetliku bürokraatiaga.

Laine Peep (1932 – 2001) juhtis ülikooli raamatukogu 1962. kuni 1990. aastani.

Teda iseloomustatakse kui hea jutustamisoskusega, lummavat ja sõnakat naist, kes millegi ees ei kohkunud ja kes suhtus kõrgetesse ülemustesse kui tavalistesse inimestesse. Näiteks siis kui ülikooli ja linna juhtidele järel ka vabariigi parteijuht Johannes Käbin Laine Peebu jutu peale käsi laiutas, et raamatukogu oleks vaja küll, aga näete, fonde ja limiite ei jätku, kui neid just Moskvast keegi ei eralda, võttis Laine Peep kätte ja sõitiski Moskvasse.

Raamatu esitlusel viibis umbes 80 inimest, neist suur osa mäletavad Laine Peepu isiklikult ning paljude mälestused on raamatus ka kirjas.

Saalis oli ka Hillar Palamets, kes oli raamatu autorile hea konsultant. Samuti Laine Peebu õde Maie Väljataga koos poegade Toomas ja Märt Väljatagaga ning Laine Peebu klassiõde Ildike Jaagosild.

Ago Pärtelpoeg sõnul ei oleks seda raamatut saanud ilmuda, kui tal poleks olnud võimalik kasutada Laine Peebu enda mälestusi, mis on diktofonile salvestatud aastail 1997 – 2000, usutlejaks kultuurihuvidega Ille Palm.

Laine Peepu mäletatakse targa, sihikindla ja kartmatu inimesena, kuid temast räägitakse ka kui võimukast ja raske iseloomuga naisest. Oma mainega oli ta kursis, konfliktne käitumine oli tema enda valik. Laine Peep arutleb raamatus nii: «Tean psühholoogiast, et edasiminek on võimalik ainult läbi õigesti korraldatud ja lõpetatud konfliktide. See annabki võimaluse kuhugi välja jõuda. Konflikti mittekartmine, oma joone pidamine suhetes ülemustega. Vaidlesin alati vastu, kui oli vaja.»

Autor Ago Pärtelpoeg lisas, et ta töötas teose nimel ligi viis aastat – see oli meeldiv aeg, sest tarkade inimeste mälestuste kuulamine ja nendega vestlemine on väga meeldiv tegevus. Raskeks läks siis, kui oli vaja otsustada, mida kogutust võtta, mida jätta.

Ago Pärtelpoeg on varem kokku pannud elulooraamatu oma vanaonust, anatoomiaõppejõust Valter Pärtelpojast ning legendaarsest Eskimo-onust Evald Roomast.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles