Täna pärastlõunal saabus Tartu raekoja platsile väärikas rongkäik: kõige ees jõuluvana, tema järel aga kaheksa keskmisest suuremat koera. Need ei olnud mingid tavalised penid - tegemist oli Elva vabatahtlike tuletõrjeühingu vetelpääste grupi liikmetele kuuluvate koertega, kelle oskustest võivad otseselt sõltuda inimelud.
Galerii: jõulumees saabus raeplatsile vetelpäästekoertega
18. detsember 2016, 15:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raeplatsil sai imetleda ja pai teha landseeri, leonbergeri ja newfoundlandi tõugu koertele. Just need tõud ongi vetelpääste jaoks parimad, seda nii füüsiliste omaduste kui iseloomu poolest. Neil on varvaste vahel väiksed lestad, nende lihased on painduvad ning nende saba on piisavalt tugev, et hädasolija saaks sellest vajadusel kinni haarata. Nad on sõbralikud ja alluvad hästi õpetamisele, ning see viimane on väga tähtis.
«Oma iseloomult on nad kõik päästjad ja instinkt on neil kõigil, küsimus on selles, kui palju seda instinkti õiges suunas arendatakse,» rääkis Hiie Paas, kelle koer Eike tõi kolm aastat tagasi Elva paisjärvest välja uppumisohtu sattunud tüdruku.
Hiie Paas täpsustas, et need koerad lähevad instinkti tõttu vette igal kümnel juhul, kuid küsimus on selles, kas nad seal vees ka midagi teha oskavad. «Kui 70-kilone koolitamata elukas teile vette järele ujub, siis on nii, et kui te muidu ehk polekski uppunud, siis nüüd upute kindlasti – selle pärast ongi neid vaja koolitada,» tõdes Paas.
Praegusel aastaajal peavad vetelpäästekoerad tegema kuiva trenni ehk nendega lihtsalt joostakse ja jalutatakse. Aktiivne treeningperiood kestab aprillist oktoobrini ning siis käib Elvas ja Nõo paisjärve ääres harjutamas tosinkond koera. Et tegemist on kogu Lõuna-Eesti vetelpäästekoeri koondava grupiga, käiakse seal Türilt ja Viljandistki.
Nädalas on vähemalt üks ühistreening, lisaks sellele tegelevad peremehed oma koertega individuaalselt. Kaheksa aastat vetelpäästekoertega tegelenud Aare Ööpik kinnitas ühtlasi, et kui loom on koolitatud, pole tema jaoks probleemi ka niisama veepiiril istuda ja vees toimuvat jälgida – kui koer pole aga õpetust saanud, siis ta inimest vette ei lasegi, läheb talle risti ette ja haarab käest kinni.
«Meie põhimõtteks on see, et kui me ei luba, siis nad ise vette kellelegi järele ei lähe. Nad käituvad üksnes vastavalt korraldustele,» ütles Ööpik.