Murdugu luud või voolaku veri – roller derby naised üksteise vastu vimma ei pea

Kaspar Koort
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Treener Karl Väster on kehastunud jammer’iks ehk punktikogujaks, kelle liikumist üritavad blokeerida Kertu Vares (seljaga), Katre Väster ja Elin Madli Peets. Taamal jälgib tegevust Mare Väster.
Treener Karl Väster on kehastunud jammer’iks ehk punktikogujaks, kelle liikumist üritavad blokeerida Kertu Vares (seljaga), Katre Väster ja Elin Madli Peets. Taamal jälgib tegevust Mare Väster. Foto: Margus Ansu

Rulluisuhallis kõlab treener Karl Västeri nõudlik korraldus. «Üks!» Esimene neljast betoonovaalil sõitvast naisest kukutab end hoo pealt kuulekalt põlvedele. «Kaks!» käsutab Väster ning sama teeb järgmine rulluisutaja. Ei, tegemist pole masohhistide kokkutulekuga. See on roller derby treening.

Kui tahta Ameerikast tuule tiibadesse saanud spordiala nime maakeelde panna, pole see sugugi lihtne. See on (peamiselt naiskondlik) võistlusmäng, kus korraga on ovaalil kaks viieliikmelist võistkonda. Ühe võistkonnaliikme ülesanne on punkte koguda, ülejäänud neli moodustavad kaitseliini ja üritavad takistada vastaste punktikoguja tegutsemist. Punktide kogumiseks peab punktikoguja ehk jammer kaitseliinist mööda laveerima. Kogu tegevus käib rulluiskudel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles