Murust madalamana meretagusest põnevast koolist kodumaale

Mari-Liis Pintson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Poska neljast tütrest kolm said
 läinud sügisel peale kuut Rootsis elatud aastat oma kooliteed
 jätkata Tartus Veeriku koolis. Suure vaevaga leidsid Helen (vasakult), Liis ja Miia aja, mil nad kooli ja trennide vahel üheskoos 
pildile saaksid jääda.
Anneli Poska neljast tütrest kolm said läinud sügisel peale kuut Rootsis elatud aastat oma kooliteed jätkata Tartus Veeriku koolis. Suure vaevaga leidsid Helen (vasakult), Liis ja Miia aja, mil nad kooli ja trennide vahel üheskoos pildile saaksid jääda. Foto: Margus Ansu

Seda, et ajutised asjad kipuvad olema üsna püsivad, teab töö tõttu nelja tütrega 2010. aastal Rootsi kolinud paleoökoloog Anneli Poska väga hästi. Tal oli kindel plaan teispool Läänemerd elada kaks aastat, nii saanuks lapsed suurema osa kooliharidusest kätte kodumaal. Tegelikult jäi pere võõrale maale kuueks aastaks.

Anneli Poska neli tütart jõudsid selle kuue aasta jooksul Rootsi kooliga ära harjuda, nii et plaan Eestisse naasta oli perele paras peavalu.

«Teadmiste omandamine ei ole Rootsis prioriteet, seal on muud faktorid, mida loetakse olulisemaks. Eesti koolis on vastupidi, nii et me olime mures,» meenutas Poska.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles