Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kus peidad end, ime?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lilli Ellert (Merle Jääger) anub klaverikunstnik Leo Saalepit (Hannes Kaljujärv), et mees jääks temaga. | FOTO: Sille Annuk

Klaverikunstnik Leo Saalepi tabamatuks jäänud imet üritatakse vaatajate ees tabada juba 18. korda. Mõnigi kord on see õnnestunud. Roman Baskini lavastuses Vanemuises aga jääb ime kättesaamatuks.


Etenduse jooksul võtab üha rohkem võimust kahtlus, et pole sellest imest kippu ega kõppu.

Eeslaval paikneval klaveril – see püha asi! – on pigem tarbeeseme funktsioon: selle peale asetatakse lillevaase ja ajalehti, laotakse kaarte. Või ümbritsetakse see kirevate lilledega, mis püüavad pilku klaverist rohkem.

Ervin Õunapuu minimalistlikus ja tinglikus lavakujunduses hakkavad silma ka vitriinkapid, kuhu asetatud säravate ehete ja nendest õhkuva «kõrgema seltskonna» järele janunevad kohalikud tõusikud Vilde teatri näitetrupi esituses.

Harrastusnäitlejatega võiks rahule jääda, kui nende repliigid teises vaatuses oleksid saali paremini kuulda. Professionaalid teevad aga lihtsalt oma töö ära – midagi üllatavat ei sünni.

Pianisti kaasa

Seekordses lavastuses ei tõuse esiplaanile Leo Saalep (Hannes Kaljujärv) ja tema kuulsusejahist tingitud kannatused, vaid pianisti kaasa Lilli Ellert (Merle Jääger) ja tema traagika.

Jah, me näeme, et igati kurnatud ja ängistatud Leo Saalep on kokkuvarisemise ja hullumise äärel. Kaljujärve väliselt tagasihoidlik, kuid sisemisest intensiivsusest laetud rollilahendus kannab hästi, ent sellegipoolest ei ole Leo Saalep läbinisti aktiivne tegelane.

Lilli Ellertis on tunda tagantpiitsutajat ja inspireerijat, asjaajajat ja omakasupüüdjat. Kõige selle juures kumab läbi, et ka tema on ohver. Teiste ärakasutamine oma unistuste elluviimiseks pole õige, ent see ei muuda soovide teostamiseks lihtsalt vale tee valinud naist veel üdini halvaks inimeseks.

Lilli Ellertis tõstab pead ka domineeriva ema kuju, mis väljendub eelkõige Leo Saalepi lapselikus, omamoodi hoolivas hellitamises. Lisades siia Merle Jäägeri kõnemaneeri ning kohati teatraalsena mõjunud mängustiili, annab see kõik kokku tragikoomilise varjundiga tegelaskuju.

Liina Olmaru kehastatud Eeva Marland mõjub teistest erineva riietuse ning säravvalge looriga esialgu küllaltki ebamaisena, peaaegu ideaalnaisena, ent osutub siiski üsna inimlikuks ning kahe jalaga maa peal seisvaks tegelaskujuks.

Külm ratsionaalsus on see, mida Eeva Marlandist õhkub. Ei midagi enamat. Põhjamaist jahedust õhkuva naise kohta oleks raske öelda päikesenaine, pigem on ta kuunaine.

Kõrvaltegelastest lisavad Aivar Tommingase maalikunstnik Magnus Kull ja Liisa Pulga peretütar Juta Laurits oma särtsakusega etendusele hoogu juurde.

Kättesaamatu ime

Enesepettust ja teeseldud poosi oli tunda sada aastat tagasi ja on ka praegu.

Unustades enda tegelikud soovid ning keskendudes üksnes üle jõu käivate ambitsioonide elluviimisele, on lõpptulemus nukker – täielik tühjus ja pimedus.

Ei tabatud seda Leo Saalepi imet välismaal ega juhtu seda ka Baskini lavastuses. Ka teatrielamus jäi seekord kättesaamatuks.

Esietendus
• Vanemuise väikeses majas esietendus 19. veebruaril Eduard Vilde «Tabamata ime» (1912).
• Lavastanud Roman Baskin.
• Mängivad Hannes Kaljujärv, Liina Olmaru, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kais Adlas, Marika Barabanštšikova, Liisa Pulk, Karol Kuntsel, Margus Jaa­novits, Ott Sepp, Ao Peep, Külliki Saldre, Martin Kõiv ja Vilde teatri näitetrupp.

Tagasi üles