Tasku raamatupoes istusid õunu ja viinamarju täis vitspunutise ning värske trükivärvi järgi lõhnava raamatulasuga kaetud laua taga õpetaja ja tema õpilane, mõlemad kirjanikud. Lehte Hainsalu õpetas kogenud kirjanikuna Tartu teoloogia akadeemias Ülle Lantole ja tema õpingukaaslastele tänapäeva eesti kirjandust ja stilistikat. Nii hästi õpetas, et paarist õpilasest on kujunenud kirjanik.
«Lehte oli mu lõputöö juhendaja. Kui olin selle kaitsnud, istus ta mu kõrvale ja sosistas mulle kõrva: «Sa võiksid kirjutama hakata!»,» meenutas Ülle Lanto.
Seekord tõi õpetaja ja õpilase raamatupoe esitluste laua taha romaan «Igavesti ja veel üks päev». Raamatu keskne tegelane Nel on jäänud tööta, kohtub eaka kirjanikuga ja saab ametisse restaureerimistöökotta, kus talle esimese ülesandena antakse restaureerida ajalooline Emma-tugitool.
Romaani kaanele on kirjutatud autoriks Ari Lanto. Sellise pseudonüümi valis algaja kirjanik siis, kui kirjutas oma esimese romaani «Itta armunud» (2006), milles on kesksel kohal eesti ja jaapani kultuuri kohtumine. Autor selgitas, et nime Ari valivad paljud jaapani naiskirjanikud oma pseudonüümiks ja see tähendab jaapani keeles sipelgat, kes on ju usin, tark ja hoolas putukas. Ari Lanto on ka järgmise, Jaapani igapäevaelu jäädvustava romaani «Aken» (2010) kaanel.
Teoloogi haridusega Ülle Lanto sai oma esimese diplomi Viljandis kultuuritöö ja näitejuhi erialal. Lõpetamisel paistis Emajõe Ateenas ainult üks töökoht. Aga et ta kindlasti Tartusse tahtis, siis ta korraldaski paar aastat ettevõttes Tartu Autoveod üritusi näiteks tööveteranidele ja lastele. Hiljem on ta töötanud pikemat aega Tartu lastekunstikoolis loovusõpetajana, praegu on aga vabakutseline kirjanik.