Pühapäevasel Tartu poolmaratonil asub tuhandete teiste hulgas karmi pakase ja iseendaga võitlema ka Londoni kirikuõpetaja Bernhard George Schünemann, kelle suurim soov on osa saada eestlaste kuulsast suusasõidust.
Maratonirajal paneb ennast proovile Londoni kirikuõpetaja
18. veebruar 2011, 10:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui pikk teie suusatajakarjäär juba on?
Ma kasvasin üles Saksamaal Göttingenis, mis asub Harzi mägede lähedal, ja seal õppisin ka suusatama. Tol ajal kasutasime murdmaasuuski ka mägedest laskumiseks. Raskematel murdmaasõitudel panime tavaliselt suuskadele alla hülgenahka. See andis tõusudel väga hea pidamise.
Aga pean tunnistama, et pärast seda pole ma palju rohkem suusatanud, kuigi saan sel aastal juba viiskümmend.
Kust te kuulsite Tartu maratonist?
Kuulsin sellest varsti pärast seda, kui abiellusin eesti naise Elo Allikuga. Ta on pärit Tartust ning paljud tema sõbrad ja tuttavad on maratonil osalenud juba aastaid.
Ka mul on see soov pikka aega mõttes olnud. Kogu maraton on liiga imeline, et sellest mitte osa võtta.
Miks just nüüd?
Ma ei muutu ju nooremaks ja praegu tundub olevat selleks hea võimalus. Kui ma 17 aastat tagasi talvel esimest korda Eestis käisin, siis mõistsin, et see maa on just lumisel ajal eriline. Enamasti käin Eestis suviti, aga teha midagi pingutavat külmal talvel koos eestlastega, see soojendab südant.
Mulle meeldib mõelda, et saan osaleda eestlaste pikaaegses traditsioonis. See on mulle ka enese tõsine füüsiline proovilepanek.
Milline on teie ettevalmistus?
Küsimus on üldises vormis. Koguduseõpetajana on mul viimastel aastatel olnud piisavalt võimalusi liikuda palju jalgsi ja jalgrattaga. Seega olen üldiselt heas vormis.
Enamasti käivad londonlased rohkem jalgsi ja sõidavad rattaga rohkem kui ülejäänud inglise mehed. Seetõttu on ka nende füüsiline vorm parem.
Aga kui palju te suusatanud olete?
Siiani olen saanud suusad alla kord aastas, kui käin talviti külas õel Lõuna-Saksamaal. Sel aastal läksin jaanuaris Bad Tölzi Baierimaal koos oma keskmise poja Peteriga.
Sakslased on sinna teinud väga mõnusad suusarajad, mis kulgevad läbi orgude üles ja alla. Nad ise ütlevad nende kohta Loipe. Enamik ringe on 5–20 kilomeetri pikkused. Et saada aimu, mida tähendab 30-kilomeetrine suusasõit, tuleb teha vähemalt kaks ringi. Kui aus olla, siis ma olen suutnud korraga sõita ühe 20-kilomeetrise ringi ja see oli maratonile mõeldes üsna hirmutav.
Kas London on maratoniks treenimiseks hea koht?
Ma arvan, et mitte. Alati kui inglased saadavad kellegi taliolümpiale, saab muu maailm kõvasti naerda. Londonis on väga pehme kliima ja lund sajab üsna harva. Kuigi viimase kahe aasta jooksul on olnud lausa kolm pikemat lumeperioodi. Kummaline on see, et isegi kõige väiksema lumekihi korral seiskub linnas kõik – autod ja rongid lihtsalt ei sõida.
Viimased kaks talve on mu lapsed puudunud lume tõttu koolist mitu nädalat. Sellise lume tõttu, mida Eestis ilmselt isegi ei nimetataks lumeks, vaid lihtsalt lörtsiks. Me oleme ostnud nüüd endale koju isegi kelgu ja suusad, et olla valmis sellisteks puhkudeks. Aga ilmselt ei juhtu seda enam järgmise kümne aasta jooksul.
Kas te olete treeninud eraldi klassikalist tehnikat?
Klassikaline tehnika ongi ainus stiil, mida ma oskan. Moodsamad suusastiilid tunduvad liiga rasked. Millegipärast on tänapäeval kummaline tendents teha kõike kiiremini ja efektiivsemalt. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõistan, et kõige rohkem loeb harjutuste kvaliteet, mitte kiirus ega maht.
Ma ei unusta kunagi seda, kuidas ma sõitsin lapsena paksus lumes mööda metsa. Lume kohal oli täielik vaikus ja korraga jooksid minu eest läbi kolm hirve. Oleksin võinud neid lausa puudutada. Ema ütles, et tagant vaadates tundus, nagu oleks hirved astunud üle minu suusaninade.
Kas eesmärk on ellu jääda või lähete kindlat aega sõitma?
Minu ainuke eesmärk on maratonist osa võtta ja ellu jääda, et saaksin teistele pärast sellest jutustada.
Loodan, et mul õnnestub ikka jääda ametlikult kehtestatud ajavahemikku ja lõpetada õhtul enne kella seitset. Kujutan juba ette, kuidas minu naise onu Juhan Vene, kes on minust veidi vanem ja keda võib nimetada Tartu maratoni veteraniks, lohistab mind üle finišijoone. Ta oli lahkesti nõus minuga koos sõitma.
Tunnete sõidu ees hirmu?
Jah, ma kardan, et ei jõua kaugemale kui esimesed kümme kilomeetrit ja kõik mu Eesti sõbrad saavad minu üle naerda. Aga tegelikult on nad muidugi väga toredad inimesed ja ilmselt nad seda ei tee.
Milline suusavarustus teil on?
Ostsin sel talvel endale uue paari Fisheri murdmaasuuski ja saapad, mis sobivad hästi minu jalakujuga. Mulle tundub, et mugavad suusasaapad on sellisel distantsil ülejäänud varustusest kõige olulisemad. Suuskadel on ka pidamise teip peal, see peaks mäest üles liikumise kergemaks tegema. Ma vähemalt loodan.
Mis on maratonil ellujäämiseks kõige olulisem?
Kannatlikkus, meelekindlus ja see, et sõbrad sinusse usuvad. Ilmselt ka toitlustuspunktid, mis on korraldajatel hästi organiseeritud.
Millise taktikaga sõitma lähete?
Üritan kogu distantsi vältel sõita ühtlase tempoga, mis tähendab, et alguses olen kogu selle kamba lõpus, keskel täiesti omaette ja kui veab, siis finišis kõige viimane! Võtmesõna on «nautida» – lähen seda sõitu nautima!
Ilmaprognoos pühapäevaks on miinus 22 kraadi.
Jah, temperatuur on tõesti teema. Ma olin Eestis ükskord novembri lõpus, kui külma oli 27 kraadi, ja ma mäletan, et mul oli tükk tegemist, et sellise külmaga hakkama saada. Inglismaal on selline temperatuur kujuteldamatu.
Detsembris oli kogu Inglismaal kaks päeva kraad külma ja ilmateadustaja BBCs vaatas üleni helesiniseks värvitud Inglismaa kaarti, võttis kepi ja ütles kaardile osutades: «Näete, Inglismaal on igikelts!»
Minu abikaasa Elo puhkes selle peale naerma. Õnneks on minu sõber Toomas lubanud pärast maratoni sauna saja kraadi peale kütta – nii et mul on, mida oodata!
Mis sõbrad teie avantüüri kohta ütlesid?
Ma üritasin mõnda sõpra kaasa meelitada, aga nad esitasid väga mõjuvad põhjused, miks nad tänavu minuga ei ühine. Suusatamine ei ole Inglismaal eriti teemaks – kui inglased lähevad suusatama, siis päikeselistes Alpides ja kohas, kus on palju tõstukeid.
Mida abikaasa Elo ja lapsed arvasid?
Elo ja tema sugulased on olnud väga toetavad. Nagu ütlesin, tema onu tuleb maratonil minu saatjaks, ema tuleb lennujaama vastu, isa ja vend on raja ääres valmis juhuks, kui ma peaks ära kustuma ja mind on vaja autosse talutada.
Lapsed on harjunud, et nende isal võib tulla veidi hullumeelseid ideid, ja ma lubasin neid pidevalt kursis hoida, kas olen veel rajal või mitte. Elo näib minusse uskuvat, kuigi omavahel kutsub ta mind Münchhauseniks.
Kas järgmisel aastal võtate plaani pika distantsi?
Kirikuõpetajana ei ole mul pühapäevad tegelikult vabad, et kuskil võidu kihutada, aga sel aastal sain oma koguduse liikmetelt eriloa. Aga olen kindel, et pärast pühapäevast läbielamist on mul kiusatus end veel proovile panna ja võib-olla tõesti pikemal distantsil.