Aplaus märkis kõrget pilotaaži

25. jaanuaril kell 7.15 põhjustas veoautojuht Tartu külje all Tiksojal liiklusohtliku olukorra ning Sebe bussijuht Raivo Suits pidi kokkupõrke vältimiseks sõitma teelt välja. Bussis oli 49 reisijat, keegi viga ei saanud. Buss jäi terveks. Foto: Politsei

Sirutan Raivo Suitsu poole käe ja ütlen «Aitäh!». Ütlen isiklikult ja rõhuga. Sest Tartu-Tallinna liinibussis, mille see mees maanteel üliohtlikus olukorras sujuvalt lumehange pidurdas, istus mulle lähedane inimene.

Raivo Suits võtab rõõmsalt tänu vastu ja ütleb: «Ma soovin, et see inimene veel kaua teie kõrval oleks.» Ning raputab omakorda tugevasti mu kätt. On selline rõõmus ja kerge hetk.

Eile hommikul, kui toimetuses tuli kõneks see, et Transpordi Ametiühing annab Sebe bussijuhile Raivo Suitsule parasjagu üle tänukirja, mõtlesin omaette, et seda meest tahaksin ma näha küll. Et mul oleks talle mitu küsimust.

Kui kaua olete bussijuht olnud?

1976. aastast. Juba 5. klassis tahtsin ma endale bussijuhi­ametit.

See on teil siis justkui unistuste amet?

Tuleb tunnistada jah. Me pidime kord klassijuhataja tunnis kirjandi kirjutama, kes kelleks saada tahab. See pidi jääma anonüümseks. Millegipärast toodi minu soov avalikkuse ette. Õpetaja ütles: «Sina, Raivo, harjuta parem kodus kolme sõrme peal kandiku kandmist, see sobib sulle paremini!» Õpetaja meelest oli bussijuhiamet minusugusele poisile alandav.

Kas teil oli 25. jaanuari hom­mikul mingi halb eel­aimus?

Ei olnud. Halb tunne tuleb mõnikord siis, kui keegi sulle põhjendamatult halvasti ütleb. Ma saan aru, et ma olen teenindaja ja kõik, aga kui keegi reisijatest tahab sinust üle olla, siis see viib tuju ära. Sel hommikul olid kõik meeldivad reisijad.

Mis ilm oli?

Talvine ilm, ei olnud lumesajune ega udune. Igapäevane.

Kui kell sai 7.15, mis siis juhtus?

Seda on kirjeldatud nüüd palju. Küsitud, kas sinna lumehange sõitmist poleks saanud ära hoida. Ma enda arust andsin parima. Kehvemal juhul oleks sellest võinud saada paras tragöödia.

Milline see liiklus siis oli?

Minu ees sõitis kaubik. Rek­ka seisis paremal pool teel, parem suunatuli põles. Kaubik sõitis rekkast mööda, ja minu tunne oli, et nüüd on ka minule see möödasõidutingimus loodud, ja et lähen ka mööda.

Samal hetkel näen, et rekka paneb suunatule vasakule. Mõtlen, et ahah, ta annab mulle märku, et asub kohe liikuma. Loogiline, laseb minu enne mööda. Ja järgmisel hetkel näen: ta keerab mulle risti ette. Ma pidurdan – libe on.

Kui lähedal te rekkale olla võisite?

50 meetrit ehk. Ma võin selles eksida...

Kas see lumme pidurdamine oli teil teadlik või lihtsalt juhtus nii?

Ikka tahtlikult pöörasin. See jõudis peast läbi käia, et kui ma otse lähen... See oli ainus lahendus.

Kas teadsite, et teeperv selle lume all on piisavalt lauge?

Seda liini sõidan ma 2003. aastast saadik. Mul on kõik peas. Kui tee ääres mõnel majal katust pannakse, siis vaatan, ahah – täna on niipalju tehtud. Ja järgmisel päeval mõtlen, miks täna need mehed ei tööta.

Teadsite, et teeperv on ohutu?

Nojah, aga valida polnud. See oli asjade kokkulangemine, et oli talv ja et oli lumevall. Ilma lumeta oleks buss ümber läinud.

Varsti pärast seda tuleb teeserva metallpiire?

Seal ei oleks rekkal võimalik olnud tagasipööret teha. Piire teeb tee kitsamaks. Aga kui see oleks juhtunud, siis mina üle selle piirde murda poleks jõudnud.

Mingil hetkel te hüüdsite hingetäiega «Kurr-rat!»

Ma olen emotsionaalne inimene, ma võisin seda öelda küll.

Ja siis?

Väga sujuvalt läks. Tundsin, et viga ei tohtinuks keegi saada, aga muretsesin, kuidas inimesed reageerivad ja et mõnel võib olla šokk.

Mida te veel kuulsite?

Keegi ütles, et lööme klaasi katki.

Ei, aga enne seda?

Muidugi – aplaus! Aplausi ma ei osanud oodata. Ma tean, et lennukis aplodeeritakse maandumisel piloodile. Mul tuli korraks vesi silma. Kartsin hoopis, et hakatakse süüdistama, et kohe keegi ütleb midagi.

Ainus bussi uks oli vastu lund ja seda oli võimatu avada. Mis edasi sai?

Ma lülitasin mootori välja, helistasin päästeametile, siis politseile, siis oma dispetšerile. Keegi korra hõikas, et lööme klaasi katki. Ma suutsin selle reisija maha rahustada. Ma teadsin, et kõik laheneb, et päästjad saabuvad 10 minuti jooksul. Ei olnud mõtet lõhkuda...

Oleks võinud tekkida rüselemine, keegi oleks võinud end vigastada. Pealegi – väljas oli külm, lumehanges oleksid inimesed märjaks saanud. Ütlesin: kannatame ära!

Kas kartsite vastutust, et viimaks ei pea firma lum­me sõitmist õigustatuks?

See mõte oli jah. Aga mitte kuskilt seda ei kostnud. Kõik toetasid, ja ma sain aru, et ma ei ole midagi halvasti teinud.

Kas te tolle rekkajuhiga kohtusite?

Mina rekka numbrit ei märganud, keegi reisijatest ei märganud. Märkas minu taga sõitnud sõiduauto juht. Politsei kutsus rekkajuhi ju tagasi – elukogenud mees. Ütles, et ta tõesti ei näinud. Ma usun teda. Ma ei saa temale öelda, et mees, pane amet maha... Niisugused asjad juhtuvad mõnikord. Nimelt ta ette ei sõitnud.

Mis naine kodus ütles?

Ta ootas mind koju õhtuks. Tegi päeval oma jalutuskäiku, kui mind nägi. Sai aru, et midagi on valesti. Küsis: ütle, mis juhtus? Ma vastasin, et koju ära tulin, et sõitsin bussiga kraavi. Naisel oli lumelabidas käes, viskas selle lumme, ja ütles, tule nüüd räägi.

Kas tunnete end õnnesärgis olevat?

Ma olen Vigala kooli 1972. aastal lõpetanud. Järgmise päeva hilisõhtul helistas mulle mu vana õpetaja, kellega me oleme väga harva rääkinud. Tema ütles küll, et kuule, Raivo, sul on õnnesärk seljas, kujuta ette, kui palju inimesi sa ära päästsid.

Millal te uuesti bussirooli istusite?

Järgmisel hommikul kell kaheksa.