Ta oli nii kurb, et ainult nuttis. Hirm oli suur, väljas käia ei julgenud. Keegi teda ei tahtnud, keegi ei armastanud. Ja kui pisarad lõppesid, siis ta jälle jõi.
Klubi liikmel pole algul muud kui masendus
15. veebruar 2011, 14:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoog Danny Soosuu ütleb, et inimene on sotsiaalne olend, kes üksi jäädes kapseldub. Mida rohkem inimene üksi on, seda hullemaks ta oma maailma mõtleb.
«Siin ei aita muud, kui et tuleb ükshaaval kõiki neid väärarusaamu hakata lahti harutama,» selgitab Danny Soosuu. «Mõelda, mis on selle inimese alkoholismi alalhoidvad tegurid, miks ta õigupoolest joob.»
Sotsiaaltöötaja Sirje Pärn istub kõrval ja noogutab. «Ja siis hakata sisemist kindlust kasvatama, motivatsiooni tõstma,» lisab ta.
Mittetulundusühingu Iseseisev Elu psühholoog Danny Soosuu ja sotsiaaltöötaja Sirje Pärn räägivad oma tööst samas toas, kuhu nad kord nädalas ootavad alko- ja narkosõltlastest tööotsijaid. Toolid asetsevad ringikujuliselt, tahvlil on skeem, mille kõige silmatorkavam sõna on «avatus».
Tööklubi
Alko- ja narkosõltlaste rühm, mida osalised ka tööklubiks kutsuvad, on praegu 23-liikmeline. Mõni, kes selle rühmaga sügisel liitus, on töö juba leidnud, aga käib klubis edasi – see hoidvat ta tugeva.
Mõni on tulnud ja loobunud, sest talle pole niisugune rühmatöö sobinud. Mõni tahaks tulla, sest viin segab elu nii kodus kui tööl. Aga et tal on kõrge ametikoht, siis ütleb, et ei saa.
Kokkuvõttes on nii, et tööklubisse soovijaid on palju rohkem, kui sinna mahub. Danny Soosuu ütleb, et reeglite järgi peaks iga poole aasta tagant kogunema uus sõltlastest tööotsijate rühm, milles oleks liikmeid 15 ja mitte rohkem.
«Aga mida ma teen, kui mulle helistab sõltlane, kes ütleb, et probleemid kasvavad kohe üle pea, et abi oleks vaja,» räägib Soosuu. «Ma ei saa ju öelda, et tulgu märtsis. Siis võib ta järgmiseks kaheks aastaks olla juba kadunud.»
Samas on alko- ja narkosõltlaste tööklubi täiesti normaalsete inimeste kokkusaamiskoht. Sealt ei leia karvakasvanud eluheidikuid, ülbusega silma paistvaid sulisid ega pundunud näoga asotsiaale.
Seal käivad inimesed, kes tunnistavad, et nende elu kõrvalnähtus on alkohol või narkootikumid või mõlemad ning et see häirib neid väga.
Suurem osa neist inimestest on siiski põhjas ära käinud. See tähendab mitte ainult töölt lahti lastud, vaid ilma jäänud varast ja peavarjust, uppunud võlgadesse, kaotanud sõbrad. Lapsed ja vanemad ei suuda nende joomist enam välja kannatada, nii mõnegi ellu on ilmunud vägivald.
Kõige rohkem kardavad need inimesed aga töövestlusi. Hirm, et just nemad on need, keda kohe kõrvale heidetakse, halvab kõnevõime ja paneb käed värisema.
Mõistatus on seegi, milline peaks siis olema see imetabane CV, mida tulevane tööandja kõrvale ei heidaks ning sellele vähemalt pilgu viskaks.
Ja mida öelda siis, kui midagi öelda ei oska. Millal läbirääkimistel istuda, millal seista, kuidas öelda seda, kui miski kohe üldse ei meeldi.
Tööklubis aitavad enesekindlust leida rollimängud, väljendusoskust lihvida vestlused ja kehakeelekool. Rääkida võib kõigest, ka elust.
Tööklubis käijad ei pea üksteisele lubama, et nad mitte kunagi enam midagi ei tarvita. On vaid üks reegel: purjus peaga klubisse ei tulda. Ja et kõik need inimesed on olnud suures hädas ja tulnud abi küsima vabatahtlikult, siis seepärast see reegel toimib.
Enamikul sõltlastel on lisaks rühmatööle individuaalkohtumised psühholoogi ja karjäärinõustajaga. Ka sotsiaaltöötajaga, kes siis näiteks nende võlad osadeks lahutab ja teeb plaani, mis järjekorras neid kustutama asuda, või räägib, kust taotleda ühekordset toetust ja kellele kirjutada avaldus. Või kui süüa üldse ei ole, siis seletab, mis on toidupank.
Tagasilangusi on muidugi ka. Mõnel on usk oma saavutatud meelekindlusesse suur, aga juba ta tahab huvi pärast proovida, kas võib lonksu võtta. Danny Soosuu on neile sada korda öelnud, et viinajoomist ei õpi nemad elu lõpuni ära, aga või siis jutust üksi aitab.
Joomapäevikuid tuleb täita – see on väga oluline asi.
Need on niisugused vihikud, millesse igaüks paneb ausalt kirja, millal ja mida ning kui palju ta tarbis ja mis see maksis. Hiljem arutatakse psühholoogiga üksipulgi läbi, mida sama raha ja ajaga veel teha oleks võinud. Alkohol on põgenemine reaalsusest. Aga reaalsusest ei pääse ja muuta tuleb paraku seda, ütleb psühholoog.
Milline on alkohooliku või narkosõltlase elus järje peale aitamise garantii?
Danny Soosuu ja Sirje Pärn ütlevad, et garantiid ei ole. Kõik sõltub sellest, kas nad hakkavad uskuma, et elus on midagi muud veel peale masenduse.
Garantii?!
Narko- ja alkosõltlase nõrkusest saab siinkohal trump. Sõltlane teab, mida tähendab olla pühendunud pudelile või uimasteile. Pärast vähemalt pool aastat kestnud tööd sõltlaste klubis teavad nad ka, mida tähendab olla sellest sõltuvusest väljas.
Nõustamine
• Kui alkohol või uimastid takistavad töökoha hoidmist või leidmist, saab abi komplekssest 12 kuud kestvast nõustamisest, kus tegeldakse nii osaleja kui ta perega.
• Nõustamine on tasuta ning nõustamisele tulekuks ei ole vaja arsti saatekirja.
• Teave: MTÜ Iseseisev Elu, Tartu, Peetri 26, tel 5622 3884,
noustamine@iseseisev-elu.ee,
www.noustamine-ie.ee.