Haigetele lastele raha kogunud neiud kirjutasid raamatu
20. oktoober 2016, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Hea ettevõtmise «Väike panus, suur mõju» kogemused saavad kaante vahele
Gümnaasiumiõpilased Merili Ginter ja Triin Karis on otsustanud kaante vahele panna paljudele südamelähedase loo sellest, kuidas nad meisterdasid käsitööesemeid, kogusid neid teistelt ning käisid neid asju laatadel ja avalikes paikades müümas, teenides ligi 10 000 eurot. Selle raha eest aitasid nad soetada insuliinipumba ja selle tarvikuid kaheksale perele, kus kasvab esimest diabeeti põdev laps.
Merili Ginteri ja Triin Karise ettevõtmine pälvis rohkelt tähelepanu – tüdrukud võttis isiklikult vastu pesident Toomas Hendrik Ilves ning tänu suurele kajastusele meedias eraldati riigieelarvest diabeedilaste raviks 75 000 eurot.
«Me tahame jagada oma vahvaid juhtumisi ja emotsioone ning tuua välja õppetunde, mida see möödunud aasta meile on andnud,» põhjendas Merili Ginter kogemusraamatu mõtet.
Nii me seisime 28. jaanuaril presidendilossi ees, käes karp pisikese öökulli ja kirjaga.
«Meie soov on inspireerida teisi noori ja rääkida, et tuleb julgeda suurelt unistada,» lisas Triin Karis.
Nende kolm nõuannet heaks ajurünnakuks on järgmised: pane kirja kõik, mis pähe tuleb, ära kritiseeri ühtegi mõtet ning räägi nii palju kui võimalik!
Tüdrukute kauplemissoovitus kõlab aga nii: müües kasuta selgeid lühikesi lauseid ja naerata! Ning meediaga suhtlemise õpetus: mitmekesi intervjuud andes arutage enne läbi, mida soovite ega soovi mainida ajakirjanikule.
Katkend veel ilmumata raamatust
... Vabariigi aastapäev oli ukse ees ning tähtpäeva puhuks heegeldasime spetsiaalseid sinimustvalgeid öökulle. Korraga tulime mõttele, miks mitte saata üks meie riigipeale.
Nii me seisime 28. jaanuaril presidendilossi ees, käes karp pisikese öökulli ja kirjaga. Piilusime salamisi uhke hoone poole, jalg kippus all värisema. Vaatasime üksteisele kergelt noogutades otsa ja hakkasime seejärel väravast sisse sammuma. Süda puperdamas, jõudsime kõrvalukseni ja helistasime kella.
Uks avanes ning seejärel seisime silmitsi mitme turvamehega. «Kas Te saaksite selle karbi presidendile üle anda?» palusime neilt. Nappide sõnade ja pisut kahtlustava pilguga võeti saadetis vastu, meie saime aga vaid loota, et öökull leiab omaniku ...
Raamat «Meie tee eduni» kogub parasjagu annetusi ühisrahastusplatvormi Hooandja abiga.