Doktor Margus laiendas ajutiselt kodutute varjupaika

Doktor Margus elab koos kaasaga Tartu kodutute varjupaiga aia taga telgis oma vabal tahtel. «Milleks mulle nende täiu ning muid mutukaid-putukaid vaja on? Mis mul siin viga, värske õhk ja puha,» selgitab mees rõõmsalt ja lubab lahkelt pilti teha. Foto: Margus Ansu

Mees telgib praeguse ilmaga varjupaiga juures ja vähe sellest, soristab seal keset päeva kõrge kaarega vastu posti, teatab Raadi surnuaia kandis liikunud tartlane. Mis toimub, kas seda inimest varjupaika ei võeta?

Teade vastab tõele: on külm, on telk, on mees ja mehel on nainegi. «Ei taha seal olla,» selgitab mees, keda kõik, ka politseinikud, kutsuvat doktor Marguseks, ning rehmab käega varjupaiga poole. «Siin tekkisid igasugused tüübid, toodi üks kuradi debiilik, pidin ta oma tuppa võtma. Ja üldse – milleks mulle nende täiu ning muid mutukaid-putukaid vaja on? Mis mul siin viga, värske õhk!»

Sama meelt on ta kaasa, kes ütleb lahkelt oma vanaema, aga mitte mingil juhul oma nime.