Tegemist on päris hea asjaga õiges kohas. Ma arvan, et on tehtud õigesti, sest kui rahvas otsustab endale kiriku püstitada, siis võib seda teha. Alati võib ju öelda, et oleks pidanud Tallinnas olema või hoopis Võrus, aga Raadil on ajalooline järjepidevus ja seega kontekst, kuhu muuseum sai, on õige.
Iga tekst ju kirjutatakse konteksti ja see kontekst on minu jaoks veel sündimas, seda ei ole veel sellisel kujul, nagu olla võiks. Sinna tuleb loodus juurde, lähenemiste ja teede maailm alles tekib. Kuidas ta öösel välja näeb ja kuidas päeval, see kõik loeb.
Üks on see kunagine võistlustöö, teine on pärisprojekt. Igal juhul on seda edasi arendatud ja tegelikkusega kohandatud palju suuremal määral, kui võistlustöö näitas.
Ma olen aia taga vaatamas käinud, sest kui ehitus käib, sisse ju ei trügi. Olen vana tartlane, ema elab Tartus ja muidugi ma tunnen huvi, kuidas asjad on edenenud, see on tähtis.
Inimesed, kes on seal vahetult tegutsenud ja osalenud projekteerimisel, ütlevad, et see on päris võimas ja päris hea.
Loomulikult ei hakka ma praegu endale tuhka pähe raputama, ma arvan, et oleme teinud õige otsuse. Lõpuks saime valida ka selle seast, mis olemas oli.
Tõesti, katus ei ole kõnnitav, aga maja põhigeomeetria on sama. Kuidas külgedel klaas mängib, seda peab veel vaatama.
Kas muuseum on suur või väike, seda ma ei oska öelda. See on tunde küsimus. Või et kas sai paras. Seda saab siis öelda, kui on natuke hoones ringi käidud. Ma ei saa kirjeldada ruumitunnetust, mul veel ei ole seda