Tartu rattamaraton – kukkumistega pikitud nauding

Kaspar Koort
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile kell kümme hommikul sai ratturitevägi Otepääl loa Elva poole pedaalima asuda.
Eile kell kümme hommikul sai ratturitevägi Otepääl loa Elva poole pedaalima asuda. Foto: Margus Ansu

Juuni alguses, paar päeva pärast Tartu rattarallit ahastas Priit Pullerits Postimehe veergudel, et rattavõistlusega oli toimunul vähe pistmist. «Meditsiinipunktis abi saades näis, nagu käiks läheduses sõda,» kirjutas Pullerits. «Uusi vigaseid, põlved-puusad-küünarnukid verised või rangluu katki, tuli pidevalt juurde.»

Kui mõne harrastusratturi lähedased neid ridu lugema juhtusid, tekitas ilmselt lähenev 18. september nende hinges tublisti ärevust. Just sel päeval leidis Lõuna-Eesti kuppelmaastikul aset Tartu maratoni Kuubiku sarja järjekordne suurüritus, 89 kilomeetri pikkune Tartu rattamaraton. Kas verine ajalugu kordub?

Õelust ei esine

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles