Erilised inimesed leiavad koha tavaliste keskel

Eili Arula
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
S.V. kiidab oma uut kodu. Eelmises elamises, Koluvere hooldekodus elatud aega ei taha ta meenutada. Nii jättiski S.V. halvad mälestused Koluverre ja võttis sealt kaasa toataimed. Naise väga puhta toa seina kaunistab tema enda tehtud joonistus ühest oma lemmikmultikast.
S.V. kiidab oma uut kodu. Eelmises elamises, Koluvere hooldekodus elatud aega ei taha ta meenutada. Nii jättiski S.V. halvad mälestused Koluverre ja võttis sealt kaasa toataimed. Naise väga puhta toa seina kaunistab tema enda tehtud joonistus ühest oma lemmikmultikast. Foto: Margus Ansu

S.V. elab Tartus uues kortermajas. Tagasihoidliku loomuga naine on hoolitsetud välimusega. Ta tervitab viisakalt kõiki, kes majja sisenevad või sealt väljuvad. Põgusa teretuse põhjal ei ole möödujal võimalik aimatagi, et ta on tegelikult vaimse erivajadusega ning seetõttu täielikult töövõimetu.

Õrna vene aktsendiga selget eesti keelt kõnelev S.V. on üks kümnest ASi Hoolekandeteenused elanikust, kes juuni keskpaigas sel tänaval uuselamu kolme korterisse kolisid. Maja pole erihooldekodu, vaid tavaline korterelamu. See kümneline rühm oli üks esimesi Eestis, kelle teenusepakkuja tõi suurtest hooldekodudest välja uude elupaika.

Möödunut ei meenuta

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles