Eile lõppenud tänavakunstifestival Stencibility jättis Tartu hoonetele, aedadele, sildadele ja mujalegi maha suuremaid ja väiksemaid kujutisi, millest mõned on ruumilised ja paljud tasapinnalised, ühed meisterlikumad ja teised algajate tehtud. Leidub neidki, mille kutsutud autoreil on rahvusvaheline kuulsus. Kas aga tellimustööd tulevad asjale kasuks?
Festivali kavas oli Tartu ülikooli väitlusklubi debatt «Korraldatud vs. isetekkeline tänavakunst». Kaks neljaliikmelist tiimi võtsid mitmeteistkümne kuulaja ees vastastikku laua taga istet Vabaduse silla all, mille betoonseinad on tänavakunstist kirjud.
Kutsutud staaride vastu
Üks laudkond esitas väiteid festivalikorraldajate kutsutud välismaiste staaride osalemise vastu ning teine oli nende kutsumise ja legaalse tegutsemise poolt.
Tellimustööde ja rahvusvahelise kuulsusega kunstnike festivalile ostmise asemel pooldas esimene laudkond kodumaiste tegijate esileseadmist, sest sellel on parem mõju tänavakunstile kui žanrile.
«Kui me anname kõlapinna kohalikele tegijaile, tuleb meie arvates kunstnikke tulevikus juurde,» ütles esimene väitleja Triin Toimetaja. «Praegu on fookus natukene valesti – ainult välismaiste suurmeistrite peal.»
Tänavakunst töötas tema sõnul algselt kehtiva korra vastu seda kritiseerides ning toimis kogukondlikult, suunatuna inimeselt inimesele oma territooriumi märgistamise ja oma käe järgi kujundamisena.
«See on tugevasti kadumas, sest kui me ostame sisse välismaiseid kunstnikke, võtame tänavakunstilt kogukonna-
elemendi ära ja võtame ära ka ühiskonnakriitika, sest enne suure tellitud töö tegemist on tarvis saada linnavalitsuse luba. Seega ei tule tänavakunst oma puhtas algses vormis, kuid me tahame, et ka see jääks alles,» lisas ta.
Festivalide mõjul tekitavad tellitud ja kooskõlastatud suured tööd kohalikele inimestele ettekujutuse, et selline see õige tänavakunst ongi.
«Kui nad näevad siis algset tänavakunsti mingis vormis mõne seina, garaaži- või poeukse peal, ei pea nad seda tänavakunstiks, vaid vaatavad seda kui linna rüvetamist ja peavad selle kunsti tegijaid kurjategijateks,» ütles Triin Toimetaja. «Festival peaks aga näitama, et need tegijad täidavad samuti olulist kogukondlikku rolli.»
Opositsiooni väited
Opositsiooni ülesanded endale võtnud teise laudkonna esimene väitleja Carl-Martin Keerberg ütles, et tänavakunstile on kasulik, kui inimesi, kes suudavad kunstis kunsti näha, on hästi palju. «Seetõttu me arvame, et festivalil ei peaks kartma kunstile mingeid piire ette panna, kui selle arvelt tuleb rohkelt tähelepanu,» lisas ta.
Kooskõlastatud ja sponsitud suured ilusad grafitipildid ja seinamaalingud ehk muuralid teevad tänavakunsti Keerbergi sõnul palju seeditavamaks.
«Kui tavalised inimesed ei näe näiteks mingisuguseid roppusi või väga tugevat ühiskonnakriitilist sõnumit, on palju suurem tõenäosus, et nad võtavad seda kunsti palju paremini vastu ja et neil ei teki tugevat vastumeelsust,» lisas ta.
Piiride seadmine avab ka rahastuse ja suurema tähelepanu. Raha ja tähelepanu on oponentide arvates kasulikud, sest avavad palju uusi võimalusi ja toovad tunnustust tänavakunsti vastu üldiselt. Pealegi kehtivad piirangud ainult festivali ajal.
Peaaegu kolmveerand tundi väldanud debatis said sõna kõik neli noort väitlejat mõlemast laudkonnast. Väitluse viimane kõneleja Karl Martin Jaup, kes sel õhtul esindas välismaiste staaride ja kooskõlastatud tänavakunsti pooldajaid, võttis debati kokku. Ühtlasi lisas ta, et tema laudkond jäi seekord peale.
Stencibility korraldaja
Debatti jälginud festivali Stencibility üks peakorraldajaid Sirla pooldab pigem vaba tänavakunsti, kus ei ole tsensuuri. Pealegi on ta kogenud, kui keeruline on suurte muuralite kooskõlastamine ja nende loomiseks lepingute sõlmimine.
Samal teemal on ta kirjutanud artikli «Mulle meeldib tänavakunst rohkem kui seinamaalingud», mis ilmus eelmisel nädalal kultuurilehes Müürileht.
«Asi, mis mind tänavakunsti juures paelub, on tehnikarikkus,» märkis Sirla. «Iga natukese aja tagant mõtleb keegi välja uue nipi, kuidas lihtsasti kättesaadavate vahenditega linnatänavatele põnevust juurde tuua. Kudumine, sammal, droonid, mälupulgad – ainult fantaasia piirab saadaolevaid võimalusi.»
Kodumaiste ja rajataguste tänavakunstnike fantaasia vallandumise tagajärgi saab pärast nädalast suunatud kavakohast tegutsemist vaadata mitmes Tartu paigas.
Seintele ja mujalegi on aga kontrollimatult kritseldatud ajast aega lisaks muule südameid ja genitaale. See tuli jutuks Stencibility üheõhtunäituse avamisel Raja 24 mahajäetud aias varemete kõrval vestlusringis «Südamed ja mu...id», kus vaadeldi kunsti ja kirjandust üldisemalt.
Mõeldes nii pildistamisele ja endlite tegemisele kui ka nimetatud sümbolitele, märkis kirjandusteadlane Aare Pilv, et mida lihtsam on midagi teha, seda vähem oluline see on. Semiootik Mihkel Kunnuse sõnul on süda kultuursem ja hilisem märk, mu...i joonistavad aga teismelised poisid, kes on hädas oma tärkava seksuaalsusega.
Nii et kritseldustest ei ole pääsu ka edaspidi – hoolimata kui tahes ilusatest tänavakunstiteostest ja tehniliselt uudsetest nippidest.
-----------------
Festivalinädal
• Seitsmes tänavakunstifestival Stencibility toimus Tartus ja osalt ümberkaudsetes maakondades 5.–11. septembrini.
• Peakorraldajad Kadri Lind ja Sirla.
• Kodumaiste tänavakunstnike kõrval osalesid Mister Thoms ja Fra Biancoshock Itaaliast, Martin Gerstenberger Saksamaalt, Animalitoland Argentinast ning Jay Pop, Seikon ja Krik Kong Poolast.
• Valmis mitmes tehnikas ja suuruses umbes 30 tänavakunstiteost.