Kunstiajaloolane teeb detektiivitööd

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artur Kuusi kujunduses on kasutatud Tartu kunstimuuseumi fotoarhiivi säilikuid.
Artur Kuusi kujunduses on kasutatud Tartu kunstimuuseumi fotoarhiivi säilikuid. Foto: Artur Kuus

Nõnda nagu pika ilusa suve puhul varemgi on juhtunud, leiab äsja tõusnud päike täna Elmar Kitse kohvikruusi taga Valgemetsa suvekodus. Tema ees laual on päevik, kuhu ta on juba kirjutanud kuupäeva 7. september 1966 ja kirja pannud mõne märgi suurte sammudega lähenevast sügisest.

Kui valgust on juba rohkem, läheb Kits kasvuhoonesse taimedega kõnelema ja kaeb möödaminnes kraadiklaasi. Näit läheb kirja päevikusse.

Kohv joodud, hakkab kunstnik maalima. Pintsel liigub paleti ja lõuendi vahet kärmelt, nii et paari tunni pärast ärganud naine ja lapsed näevad värsket valmis maali. Nad ei pane seda imeks, sest sedamoodi see suvepäeva algus Ahja jõe lähedal Valgemetsas tavaliselt käibki.

Ettekujutus ja taaslavastus

Siiani kirja pandud read on rekonstruktsioon, vaba ettekujutus sellest, kuidas võis välja näha tartlasest kunstniku Elmar Kitse (1913–1972) suvelõpuhommik. Kuid mitte liiga vaba, sest aluseks on võetud tema päris elu – nii nagu sellest rääkis kunstiajaloolane Peeter Talvistu.

Vestlus omaaegsest Tartu ja kogu Eesti tippkunstnikust sai alguse Talvistu vajadusest leida üles Kitse mõnikümmend maali. Need olid teiste hulgas välja pandud 50 aastat tagasi tartlastest kunstisõpru rõõmustaval ja kunstinägemist ergutaval näitusel Tartu kunstimajas.

Noorel kunstiajaloolasel on võetud sihikule seesama võimas väljapanek rekonstrueerida ehk koostada võimalikult samasugusena, nagu see oli vaatajate ees sügisel 1966. Aga miks?

Talvistu sõnul oli toona tegemist tõelise suursündmusega, sest kunstnik tuli avalikkuse ette tavatult suure komplektiga just nimelt selle näituse jaoks valminud teostega. Ja enamiku puhul kasutas ta abstraktset vormikeelt.

Kunstnik Enn Tegova mäletab, kuidas ta käis 50 aastat tagasi kooliõpilasena Elmar Kitse näitusel. Ilm oli päikesepaisteline ja ka väljapanek mõjus päikseliselt. «Värvid valmistasid suurt rõõmu. Näitus oli nii ere ja tundus abstraktsete tööde tõttu nii vaba, et saadud elamus oli mulle tohutuks tõukeks ise maalima hakata.»

Aastaid hiljem sai Tegova kutselise kunstnikuna teada, et näitust pidanuks avama toonane Eesti NSV kunstnike liidu Tartu osakonna esimees Efraim Allsalu, kuid võttis just tolleks ajaks ettevaatuse mõttes ja pahanduse kartusel puhkuse. Näituse avas akvarellist Eduard Maaser.

«Abstraktne kunst oli Nõukogude Liidus kuulutatud ideoloogiliselt võõrnähtuseks ja roiskuva kapitalismi kultuurilise mandumise ilminguks,» ütles Tegova. «Elmar tegi aga puhtalt abstraktse näituse, kuigi seal oli ka figuratiivseid asju. Tema näitus erines täiesti sotsialistlikust realismist.»

Näitus oli tohutult populaarne. Vaatajaid oli Talvistu andmeil ühtekokku umbes 4000.

Poolsajandi tähistamine

«Tähistamaks selle olulise kunstisündmuse poolsajandit, avame 17. novembril Tartu kunstimaja teisel korrusel Kitse näituse taaslavastuse,» lisas kunstiajaloolane. «See on võimalik tänu sellele, et erinevalt väga paljudest toonastest näitustest on meil Kitse puhul säilinud täielik teoste nimekiri ning suhteliselt ulatuslik kogu näitusevaateid.»

Näitusevaadetena peab ta silmas mustvalgeid fotosid, mis on tallel Tartu kunstimuuseumi fotoarhiivis ja mujalgi. Kahjuks ei pildistatud sügisel 1966 üles viimast kui üht seina Kitse maalidega. «Niisuguste vaadete järgi on näitust taastada tõsine detektiivitöö,» ütles Talvistu.

Poole sajandi jooksul on paljude toonase ereda suurväljapaneku tööde praegune asukoht ja omanik teadmata. Selliseid pilte on umbes 40, näitusel oli nimekirja järgi 104 tööd.

Elmar Kitse eluajal oli lisaks 1966. aasta väljapanekule tema isikunäitusi veel ainult kaks – aastail 1946 ja 1956. Peeter Talvistu teada tekitasid võimud probleeme kõigi kolme puhul.

«Kits oli üks kolmest Eesti kõige hinnatumast kunstnikust, aga tema kunst ei olnud võimude jaoks alati kõige sobivam,» lisas ta. «1966. aasta näitus sai Tartus ilusti ära toimuda ja läks märtsis 1967 Tallinnasse, aga kolme-nelja nädala asemel lubati üleval olla ainult nädal ja üks päev.»

Miks see nii juhtus, ei ole Peeter Talvistu oma uurimistöös veel jälile saanud. Sellel näitusel olnud ja praegu teadmata asukohaga maalide ülesleidmisel, aga samuti igasuguse muu asjakohase teabe saamisel loodab ta ka Tartu Postimehe lugejate abile ja soovitab huvilistel heita pilk veebilehele www.kunstimaja.ee/kits.
-------------------------

Tartu kunstimajas

•    Peeter Talvistu (pildil) koostab Tartu kunstimajas Elmar Kitse näitust sellisena, nagu see oli samas majas aastal 1966.

•    Teadmata asukohaga teoste fotod ja nimekiri teostest, mille kujutist pole tuvastatud, on avaldatud veebilehel www.kunstimaja.ee/kits.

•    Teavet sellistest teostest ootab Peeter Talvistu aadressil talvistu@gmail.com või tel 5650 7782.

•    Näituse uuslavastus on kavas avada 17. novembril.

•    Kunstiajaloolane Peeter Talvistu on ameti poolest Tartu kunstimuuseumi raamatukogu ja arhiivide hoidja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles