Mügrid möllavad mõisnike tantsuplatsil

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiiu Hanson vaatab nukralt noort õunapuud, mis on vesirottide süül köndiks kuivanud.
Tiiu Hanson vaatab nukralt noort õunapuud, mis on vesirottide süül köndiks kuivanud. Foto: Sille Annuk

Mõisa noored tantsisid siin omal ajal, ohkab Tiiu Hanson Vasulas oma maatükil, mis piirneb Amme jõega. Igapäevaselt Tartus elaval 74-aastasel vanaproual on ohkamiseks tõepoolest põhjust: maapind on täis justkui väikseid pommiauke ja -kraatreid. Need on uuristanud aiapidajate üks suurimaid nuhtlusi vesirott.

Kuigi Amme jõe läheduse tõttu on vesirotid ehk mügrid sattunud Hansoni aiamaale pahandust tegema varemgi, siis eriti massiliselt hakkasid nad tembutama umbes kolm aastat tagasi. Nüüdseks on neid juba sellisel hulgal, et Hanson ei näe uute puude või põõsaste istutamisel erilist mõtet – vesirotid pistaks nende juured lihtsalt nahka.

«Nii see on jah, maa on olemas, aga kasutada seda ei saa,» nendib Hanson järjekordset mügri kaeveauku näidates. Vesirottide kihvu on tunda saanud nii õunapuude, mustasõstrapõõsaste, astelpajude kui pojengide juured ning võib öelda, et kuhu näriline kord oma hambad sisse on löönud, sealt enam midagi head loota ei ole. Vaid küüslaugu on mügrid kibedaks põlanud ja seda saab jõe ääres muretult kasvatada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles