9. veebruaril avab Otepääl Tehvandi spordikeskuse staadionihoones ametlikult uksed Otepää talispordimuuseum, mis asub tegutsema Eesti spordimuuseumi filiaalina.
Talvepealinna tekkis talispordimuuseum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus muuseum asub täitma Otepää suusamuuseumist vabanenud nišši, sest seni Otepää kirikumõisa pastoraadihoones tegutsenuna lõpetas see oma tegevuse 2010. aasta lõpul.
Töö Otepää talispordimuuseumi väljapaneku ettevalmistamisel on kestnud 2009. aasta lõpust. Päris esimesed mõtted sellise muuseumi suunas hakkasid aga liikuma juba 2006. aastal.
Püsinäituse, millel suurust ligi 150 ruutmeetrit, kujundas arhitektibüroo Lunge ja Ko, kes kaasas töösse hulgaliselt teisigi heal tasemel spetsialiste. Filmiklipid Eesti suusaajaloost pani kokku Artur Talvik, suurte kunstfotode ja fotomontaažide autor on Ott Kadarik, atraktsioonid valmisid Aare Baumeri eestvedamisel, helikujunduse lõi Toomas Lunge. Oma abist uue muuseumi loomisel ei öelnud ära spordialaliidud, spordisõbrad ega teisedki asjahuvilised.
Muuseumi juhib Tanel Uibo, giidina aitab külalisi Jana Mae.
Väljapaneku kroonijuveelid on kindlasti Eesti talisportlaste võidetud medalid ning auhinnad olümpiamängudelt ja teistelt suurvõistlustelt, samuti talisportlaste võistlusvahendid ja -riietus.
Kuid mitte ainult. Huvilised saavad oma suutlikkust testida kuulsast Tehvandi tõusust üles rühkides ja võrrelda võimeid talviste sportlaste võistluskiirusega. Kaasa saab elada lume sünnile ning tutvuda võib suusamäärimise saladustega. Suurtelt ekraanidelt on vaadata meeleolukas videovalik Eesti talispordi eilsest ja tänasest päevast ning rohkesti infot on peidus muuseumi arvutipargis.
Eesti spordimuuseumi direktori Daimar Lelle sõnul on Otepää muuseumi roll pakkuda külastajaile eelkõige vaatamisrõõmu, mitte niivõrd punktuaalset ajaloolist teavet Eesti talispordist.
Kõigile huvilistele on talispordimuuseum avatud 10. veebruarist: kolmapäevast reedeni kell 11–17, laupäeviti-pühapäeviti 11–16.
130-aastane suusk
See on ehk talispordimuuseumi vanim eksponaat, eestimaise tundmatu käsitöölise meisterdatud lumelaud 19. sajandi lõpust, umbes 1870. aastad. Suusale on külge nikerdatud n-ö suusaklamber.
Mis puust ta täpselt tehtud on, ei osanud spordimuuseumi direktor kohe öeldagi. Laiust on lumelaual pea kolme praegusaegse suusa jagu.
Tollal tõenäoliselt selliste liikumisvahenditega sporti ei tehtud, pigem oli see tarvitusel selleks, et lumel paremini edasi saada. Kas või näiteks jahti pidades. Suusasport jõudis ju Eestimaale alles mõned kümned aastad hiljem. Ent eks väga paljud nüüdisaegsed spordivahendid ole välja kasvanud kunagistest töö- ja tarberiistadest.
Vanima suusa kõrval on vaadata juba natuke värskemat sorti kraam, millele meister ka aastaarvu peale nikerdanud: 1928.
Kõrvalboksis näeb võrdluseks palju kergemaid, tänapäevaseid suuski – Andrus Veerpalule ja Jaak Maele Salt Lake Citys ning Kristiina Šmigunile Vancouveris kuulsust toonud sõiduvahendid. Suusakeppe on vaid üks paar – Mae omad. Tippsuusatajate kepid olla muuseumitöötajate sõnul tunduvalt defitsiitsem kaup kui suusad. On neid siis suustajail vähem või purunevad nad tihedamini...
Kes veel suuremat valikut suuski imetleda tahab, peab Tartus spordimuuseumi külastama.
Alevtina Koltšina suusakostüüm
Põlise otepäälase Alevtina Koltšina säravvalge suusakostüüm, pärit 1950. aastate lõpust, 1960. aastate algusest. Kostüümile käis veel number peale, eks valgelt taustalt hakkas hästi silma.
Püksid võivad asjasse pühendamatule esmapilgul tunduda arusaamatult lühikesed. Aga ei olnud Koltšina teps mitte väga lühike sportlane – tollal olid suusakostüümi alumises otsas pikad sokid.
Kostüüm tundub vitriiniklaasi tagant vaadates puuvillane, ent giid Jana Mae lükkab eksiarvamuse ümber: «See on puhas nailon. Kui katsud, siis on elektrit täis.»
Tuleb uskuda, sest läbi vitriiniklaasi riietust näppida ei saa.
Vahe tänapäevase kostüümiga olevat sel siiski tuntav. Kunstmaterjalist seegi, Mae pakub lükrat, ent vaieldamatult on nüüdne tunduvalt tuulekindlam, rohkem keha järgi disainitud ja õmblusteta. Kirevam ka muidugi.
Muuseas, kindad ja mütsi olla Koltšina omal ajal ise kudunud. Nõukogude Liidu tippsportlastele olid praegused hüved kauge unistus.
Kes ei tea, siis Alevtina Koltšina on seitsmekordne maailmameister (lisaks üks hõbemedal), Innsbrucki olümpiavõitja, kolmekordne olümpiapronks ja Cortina d’Ampezzo hõbe.
Läinud sajandi algupoole Karhu suusasaapad
Kahekümnenda sajandi kolmekümnendatest aastatest pärit Karhu suusasaabastel on eriti huvitav ninakuju. Nii et hakatuseks ei saagi aru, millised võisid olla klambrid, millega need jalavarjud suusa külge kinni käisid. «Need võisid suure varba peale käima hakata,» pakub fotograaf Margus Ansu. «Ma ei ole selliseid näinudki, minu ajal olid teistsugused.» – «Sinu aeg oli 50 aastat hiljem ka,» arvab spordimuuseumi direktor Daimar Lell.
Et tegu on korralike nahksaabastega, oletab Lell, et need võisid olla juba võistlussaapad. Metsa ehk tollal nahksaabastega ei mindud, sinna sündis viltidegagi minna. Pärast mõningast paberites tuhnimist selgub, et saabaste omanik oligi tõsine spordimees – kergejõustiklane ja jääpallur Heinrich Paal.
Kõrval on võrdluseks Andrus Veerpalu mitmes mõttes kuldsed Salomoni suusasaapad. Lisaks kullakarvalisele värvile on Veerpalul neis saabastes välja sõidetud ta esimene olümpiakuld 15 km klassikadistantsil.
Jääkuningannade kleidid
Iluuisutamise tipphetk Eestile oli EM Tallinnas, seda suursündmust on talispordimuuseumis meenutamas Jelena Glebova tollane esinemiskostüüm.
Muuseumitöötajad teadsid öelda, et Jelena on ise oma kostüümide disainer.
Nii nagu päevast päeva on trennides-võistustel koos Glebovaga tema treener Anna Levandi, nii on Glebova kleidiga koos vitriinis Levandi (tollal Kondrašova) demonstratsioonesinemiste kleit aastast 1988. «Mina olen teda telekas näinud sellise lehviva valge kleidiga,» on fotograaf Margus Ansu kindel.
Kondrašova-Levandi kontos on neli MMi pronksmedalit.
Kleitide all vitriinis on ka kahed uisud. Glebova omad ja võrdluseks ühed tunduvalt eakamad – läinud sajandi kolmekümnendatest aastatest.
Anum Cortina d’Ampezzost
Muuseumi kullakamber sisaldab üliväärtuslikku kraami, mis meie sportlastele on tippvõistlustel kaela riputatud ja pihku pistetud. Vanimad neist on Pavel ja Alevtina Koltšini autasud alates 1956. aasta Cortina d’Ampezzo olümpiamängudelt.
Muu hulgas on kullakambri riiuleil ka üks huvitav pott, mille staatuse kohta ei osanud muuseumitöötajad täpset infot anda. Tõenäoliselt oli see Koltšineile kingitud suveniir.
Pavel Koltšin tuli Cortina d’Ampezzos teatesõidus olümpiavõitjaks, lisaks tõi ta kaasa pronksid 15 ja 30 km distantsilt.
Eesti ainukesed Vasaloppeti loorberid
Maailma ühelt prestiižikaimalt suusamaratonilt – Vasa-loppetilt Rootsist – on võit seni Eestisse tulnud vaid ühel korral. Sinimustvalge lindikese kinnitamiseks pärjale andis Raul Olle 2000. aastal korraldajaile tõenäoliselt piisavalt aega – võitis ta ju tollal päris veenvalt.
Kopsakas skulptuur, mille kümnes mitterootslasest Vasaloppeti võitja samuti tol aastal auhinnaks sai, andis sportlasele tõenäoliselt korraliku kogemuse pagasiveol – eriti lennujaamades.