Grusiinist ragbitreener Zaza Dzidzadze (43) sattus Tartusse 1992. aastal. «Õppisin siin ülikoolis,» ütleb ta. Tartus tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Tatjanaga, kellega abielluti juba Thbilisis.
Armastus tõi Tartusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siis läks aga Gruusias olukord teravaks ja Dzidzadze pere naasis Tartusse. Siin sündis esimene poeg Davit-Sandro. Olukorra lahenedes sõideti taas mõneks ajaks Thbilisisse – grusiini tõmbab ju alati kodumaale.
Dzidzadze on ragbiga seotud juba 25 aastat. Omal ajal mängis ta Nõukogude Liidu noortekoondises ja ka Gruusia koondises. Hooajal 2001/2002 tuli ta Gruusia meistriks.
2002. aastast on ta taas Tartus, siin sündis ka teine poeg Luka. Vanem poeg hakkas Tartus koolis käima. «Algul oli tal väga raske, eesti ja vene keelt ei osanud üldse,» meenutab isa. «Nüüd hakkab juba gruusia keel ununema – selle pärast olen ma vahel isegi tige.»
«Siis aga leidsime abikaasaga, et lapsi siia-sinna solgutada pole õige, las parem omandavad siin hariduse, vanem poeg tahab kindlasti Tartu Ülikooli astuda. Eks pärast vaatame, mis edasi saab,» ütleb Dzidzadze.
«Kui ma vanaks jään, siis sõidan niikuinii Gruusiasse, oma koju tagasi,» on Dzidzadze kindel.