Täna algas Postimehe Tartu Gildi tänava hoone sulgemise esimene etapp, st sulgus meie kohvik, milles pakutust ma põhimõtteliselt koosnen. Märkimisväärses osas koosnevad sealsest toidust ka minu vanemad lapsed.
Kes kurat teeb mulle nüüd hakklihakastet?
21. juuni 2016, 14:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1996. aastal, kui tudengina Postimehe toimetusse tööle läksin, anti mulle maagiline kaart, millega hakkasin saama lõpuks ometi regulaarselt süüa. Selles kohvikus olid juba siis kummalise disainiga toolid, kogu interjöör on jäänud tänaseni täpselt samasuguseks nagu toona. Samaks on jäänud ka osa retsepte, ehkki kokad on korduvalt vahetunud – asuu, kurzeme strooganov jms. Retseptid olid lihtsad, siin ei peenutsetud. Kes kurat teeb mulle nüüd hakklihakastet?
Postimehe kohvik oli tõeline stabiilsuse majakas keset Tartu alaliselt muutuvat toidukohaskeenet. Kui alul pääsesid sinna ainult Postimehe enda töötajad, siis hiljem juba kõik, mis tähendas, et selles kohas käisid toitumas paljud Tartu ülikooli inimesed.
Kuna olen jätnud sellesse kohvikusse nõnda palju oma isiklikust eelarvest, olin üksiti ka nende suurim kriitik, aga kui toit oli hea, siis alati kiitsin. Milles olen siiski kindel – ma jään seda kohta igatsema.
Olen olnud siin korduvalt armunud, söötnud oma tittesid ja siis juba märksa suuremaid lapsi. Ent olid ajad, mil istusime suurepäraste sõpradega – Priit, Villu, Jüri, Rainer, Herki (puhaku ta hästi, talle maksis ajakirjanikutöö rohkem kui võinuks), aga miks mitte ka Helju Vals ning paljud-paljud teised – ses kohvikus ja tarvitasime kvantumite kaupa õlut ning arutasime, kuidas teha häid lugusid. Inspiratsioon vohas!
Me tegime ägedaid asju kerges vines sellest ruumist väljudes, olime julged ja nahaalsed! Ja Vahur Kalmre ei vingunud meie kallal eeldusel, et joomine ei hakka tööd segama.
Postimehe kohvik, Sa olid äge!