Kui ma 1977. aastal Edasisse tööle läksin, siis kohvikusse eriti sagedasti ei sattunud. Töötasin toona korrektorina ja minu tööpäeva alguseks oli normaalsel tööinimesel vähemalt pool päevatööst tehtud.
Algus saia ja kohviga
Kohvikus hakkasin käima siis, kui sekretariaati tööle läksin, seega siis 1980. aastate alguses. Sooja sööki seal toona ei pakutud. Müüdi saia ja kohvi (kui sa just potikohviga nõus olid), alkoholi, vist ka suitsu (kui oli) ja midagi veel. Söömas käis toimetuse rahvas üsna sageli ülikooli kohvikus või sööklas, suurema janu korral aitas hädast välja Miša baar praeguse Jaani ja Munga tänava nurgal. Kui oli vaja pikemalt aru pidada ja midagi välja nuputada, siis mindi ikka Volgasse. Hiljem, kui kesklinna õllekas Humal (praegu tegutseb neis ruumides Polpo) oli värskelt remonditud ja seal tehti hästi süüa, lisandus arvestatavatele kohtadele seegi.
Suuremate pidude eel, kui lauad kaeti toimetuse kaminasaali, sai vist oma kohvikus tehtud ka hädapäraseid ettevalmistusi: kohvi keetmine, salati hakkimine ja segamine, võileibade vorpimine jne. Ega toona siis toitlustajat tellitud (ei tea, kust seda tellida olekski saanud või kes selle kinni oleks maksnud). Lepiti kokku, kes mida oma varudest kaasa toob, naistel oli pool päeva hakkimist, lõikumist, segamist, katmist – ja laud saigi kaetud, pärast pidu taevani.