Folklorist peab valmis olema nii heinateoks kui ka ebamugavateks küsimusteks

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti rahvaluuleteadusele aluse pannud Jakob Hurt peatus oma kogumisretkedel külalistemajades, Andreas Kalkun eelistab aga vahetut dialoogi inimeste kodudes.
Eesti rahvaluuleteadusele aluse pannud Jakob Hurt peatus oma kogumisretkedel külalistemajades, Andreas Kalkun eelistab aga vahetut dialoogi inimeste kodudes. Foto: Sille Annuk

Siber. Haida küla. Tartu noor folklorist Andreas Kalkun oli kogumas sealsete setode pärimust. Ta läks ühe vana voodihaige naise juurde. Tol oli ka naabrinaine külas. Ja kui Kalkun naistel laulda palus, võtsid nad ette kanda vana lüroeepilise laulutüübi «Imeline emand».

Kalkun oli vapustatud: «Olin ka ise seda kunagi laulnud ja need sõnad tundusid enam-vähem samad. Nad pole kunagi Setomaal käinud, aga nad laulsid samasugust laulutüüpi, nagu siin lauldakse, samasugus­­te sõnadega – tuhandete kilomeetrite kaugusel. Siis tuli küll kananahk ihule.»

Identiteediküsimus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles