Euroopa Liidust on räägitud üht- ja teistpidi – olgu teemaks pagulased, julgeolek, kaubandus, välispoliitika või liitumisest alates Eestisse voolanud eurotoetused. Vaatame kas või Tartus ja Tartumaal korraks ringi. On ju võimatu mitte märgata Euroopa Liidu fondide toel teoks saanud muutusi.
Ent me ei liitunud Euroopa Liiduga ainult raha pärast. Kasud ja õigused, kohustused ja kulud käivad käsikäes. Üks kohustustest langeb meie õlule 1. jaanuaril 2018 – Euroopa Liidu nõukogu eesistumine. Eesti esimene eesistumine tähendab, et hakkame rahvusvahelisel areenil täitma üht tähtsamat rolli, mis meile iseseisvuse taastamise järel osaks on saanud.
Ettevõtmise mastaapsust võib iseloomustada arvudega. Poole aasta sisse mahtuva 130 tööpäeva jooksul tuleb meil juhtida Brüsselis umbes 2000 kohtumist Euroopa Liidu nõukogus ja pidada nõukogu nimel paarsada kõnelust europarlamendiga seaduste vastuvõtmiseks. Eestisse on kavandatud ligikaudu 200 üritust, mis toovad siia 20 000 – 30 000 külalist.
Eesistumisega on otseselt seotud umbes 1300 inimest, kellest 1000 tegelevad sisu ning 300 logistika- ja tugiteenustega. Meie Brüsseli esindus kasvab selleks ajaks rohkem kui kaks korda, umbes 200 inimeseni.
Jah, see läheb riigile väga palju maksma. Ent 75 miljonit eurot nelja aasta peale on investeerimist väärt.
Miks on see meie seni suurim väljakutse? Selle käigus selgub Eesti oskus juhtida suuri protsesse, tuues kokku erinevad töökultuurid ja arusaamad. Eesistuja ei otsusta teiste riikide ja Euroopa Liidu eest, vaid peab oma huve tagaplaanile lükates looma kompromisse. Eesistuja on teiste liikmesriikide teenistuses, mitte euroliidu direktor. Kõik teised hindavad eesistujat just selle järgi, kas või kui hästi suudetakse jääda neutraalseks.
See toob kaasa laia rahvusvahelise tähelepanu. Eesistumise edulugusid peame ise müüma ja meil on sellest palju võita. Peame mõistma, et me ei räägi eesistujana ainult Eesti eest. Pool aastat on meie kohus rääkida maailmaareenil 500 miljoni inimese eest ja esindada maailma üht majanduslikult arenenumat piirkonda.
Mis meil sellest kõigest kasu on, küsib pragmaatiline eestlane. Liikmesusest tulenevat kohustust kõrvale jättes on kaalul palju. Eesistumise kasumiks on oskus paremini kaitsta Eesti huve, oskus mõjusamalt tegutseda Brüsselis.
Olen näinud Brüsselis kõrvalt 22 eesistujat ja võin kinnitada, et pärast oma eesistumist suudab üks riik tegutseda tervikuna efektiivsemalt kui varem. Eesistumise eel tutvume mänguväljaga, õpime selgeks kõik teemad, osalejate huvid ja otsustajad. Kohtume regulaarselt võtmepartneritega, et ehitada üles usalduslik side – ja see on Brüsselis hindamatu väärtusega. Kogu see «valuuta» jääb meile meie inimestena alles.