/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Suurtest arvudest on ikka tore rõõmu tunda. Sealhulgas sellest, et Eesti olümpiakoondis Rios on juba suurem, kui oli eelmisel olümpial Londonis – vastavalt 35 ja 32 sportlast. Rio koondis võib veel suurenedagi. Seega võib järeldada, et kurtmised spordi vähese rahastamise tõttu hääbuvast Eesti tippspordist on alusetud.
Paraku ei ole olümpiakoondise suurus mitte üks raas seotud võidetavate medalite arvuga. Sydney mängudele sõitis 33 Eesti sportlast, medali võitsid nendest kolm. Pekingi olümpial osales Eesti sportlasi pea poole rohkem, 47, aga medali tõid koju ainult kaks. Õnnetul Atlanta olümpial ei jõudnud 44 Eesti sportlasest pjedestaalile aga keegi.
Niisiis, kui rõõm seni veel tasapisi kasvavast olümpiaesindusest ükskord lõpeb, tuleb end valmis panna hoopis teistsuguste arvude seedimiseks.
Olgu kohe öeldud, et igasugused unistused, nagu võiks Eesti võita Rios kolm, neli, koguni viis medalit, on spordi- ja eluvõõras jutt. Tõsiseltvõetavate medalipretendentidena tulevad kõne alla sõudmise neljapaat, epeenaiskond ja keegi vehklejaist individuaalvõistlusel, Gerd Kanter, Mart Seim ning heal juhul ka Epp Mäe ja Heiki Nabi. Kui need nimed kokku lugeda, saabki neli-viis medalit, aga ...
... aga Eesti olümpiakomitee (EOK) spordidirektor Martti Raju ütles mulle otsekoheselt, et rusikareegli järgi põrub kolmandik medalipretendente igal juhul. Mäletate, kuidas Nikolai Novosjolov läks Londoni olümpiale maailma esinumbrina, aga kaotas vähetuntud ameeriklasele juba avaringis? Või kuidas Aleksei Budõlin, Sydney olümpia pronksimees, läks neli aastat hiljem Ateenasse favoriidina, kuid pudenes teises ringis?
«Ja kas ülejäänuil kõik õnnestub,» lisab Raju, viidates neile, kes Rios kiirfiaskost pääsevad, «sellele pole mingit garantiid.»
Ei saagi olla, sest konkurents on halastamatu. Need, kes on sõudmises ja vehklemise naiskonnavõistluses pääsenud läbi hirmtiheda sõela Riosse, on kõik suutelised heitlema medali nimel. Autsaidereid pole. Kanter, mäletate, jäi mullu MMil medalita; tema viimane suurvõit pärineb kaheksa aasta tagant Pekingi olümpialt. Seimi medalilootused, vaadakem tõele näkku, sõltuvad paljus sellest, kui paljud temast tugevamad rivaalid olümpial lavale astuvad. Maadluses, nagu on Nabigi korduvalt tunda saanud, on kergem jääda teise kümnesse kui jõuda autasustamisele.
Oot-oot, kas see tähendab, et Eestil polegi Rios medalilootust?
Lootust ikka on. EOK esindaja Raju pakkus: reaalne on, et Eesti saab minimaalselt ühe medali. «Loodetavasti rohkem,» lisas ta. Statistika näitab, et alates taasiseseisvumisest on Eesti sportlased võitnud kuuel suveolümpial tosin medalit, seega keskmiselt kaks ühel olümpial. Veel näitab statistika, et kuldmedal on Eestisse tulnud üle ühe olümpia. Eelmisel korral Londonis jäi Eesti hümn võitja auks mängimata. See annaks nagu lootust.