Valdur Mikita hakkab loengutes teadvuse kiirendit ehitama

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdur Mikitast saab järgmiseks õppeaastaks Tartu ülikooli vabade kunstide professor.
Valdur Mikitast saab järgmiseks õppeaastaks Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Foto: Peeter Langovits

Järgmisel õppeaastal hakkab Tartu ülikooli vabade kunstide professorina tegutsema metsikust mõtlejast semiootik Valdur Mikita, kes võtab Kristiina Ehinilt austava ameti üle 25. mail, kui vanas anatoomikumis arutletakse Tartu vaimu olemuse üle.

Valdur Mikita, ei saa jätta teilt kui vanalt spordi- ehk täpsemalt jalgrattamehelt küsimata: kuidas tunne on?

Tunne on väga meeldiv ja mul on hea meel, et ülikool usaldab ka selliseid pöörasemaid mõtteid ja pöörasemaid mõtlejaid – ma usun, et suures pildis tuleb see ülikoolile igal juhul kasuks. Kindlasti tahan loengusarjas jätkata sama liini, mida oma raamatutes olen ajanud, et siis segada erinevaid erialasid ja võtta üles pöörasemaid mõtteradu.

Kas ülikool kui vana ja väärikas asutus lubab teil ikka kõigist oma pöörastest mõtetest rääkida või on antud vihjamisi märku, et mingitest asjadest oleks targem vaikida?

Naljaga pooleks võib öelda, et kui me sellest Margit Sutropiga ja Ülo Valguga rääkisime, siis ma ütlesin, et tahaksin hakata loengutes ehitama teadvuse kiirendit – nemad igatahes ei öelnud, et seda ei tohi teha. Ehk mõnes mõttes tahaks teha sellise humanitaarse eksperimentaallabori, kus väga erinevast materjalist alates kuuseokastest ja seentest kuni mikrokiipideni saaks kokku ehitada ühe toreda teadvuse kiirendi.

Loengukursuse pealkirjaks on «Mõtterännak eestlaste elutundest». Kas nende jaoks, kes on teie raamatuid lugenud, on seal palju tuttavat või olete mõeldud pigem nii, et mõnd teemat käsitlete hoopis teistmoodi?

Seda ma ei taha kindlasti teha, et hakkan oma raamatute mõtteid üks-ühele kordama, pigem on raamatud teatud äratõukepunktiks. Minu meelest on vabade kunstide professuuri mõte selles, et see jätab inimesele võimaluse avastada midagi uut ja midagi teistsugust, ehk sellist vaba ja loovat vaimu tahaks kindlasti au sees hoida.

25. mail räägite Kristiina Ehiniga Tartu vaimust. Kuidas meil selle vaimuga ikkagi on – kas see asub ainult Tartus või on ta oma kombitsaid ajanud ka kaugemale, näiteks Välgi metsadesse?

Kindlasti on (naerab). Tartu on tegelikult väga kummaline linn ja tunnistan, et olen viimasel ajal mõelnud linnast rohkemgi kui metsast.

Mõnes mõttes nimetaks ma Tartut nähtamatuks linnaks: kui sa põgusalt vaatad, siis justkui ei näe midagi, aga kui vaatad väga hoolega, siis näed väga kummalisi asju. See üritus ongi planeeritud nii, et me ei räägi Tartust nagu temast tavaliselt räägitakse – läbi suurte sümbolite ja nii edasi – vaid liiguks rohkem perifeerias ja katsuks avastada neid asju, millest on vähem juttu olnud.

Ehk toote sellest Tartu perifeeriast ühe näite?

Tartu on väga paradoksaalne linn. Üks paradoks väljendub näiteks selles, et kui vaadata inimeste asustustihedust, siis Tartu on kõige suurema asustustihedusega linn Eestis. Aga samas kui võtta Tartu kalmistud, siis seal elab teadaolevalt Eestis kõige rohkem linde.

Ja samas on paradoks, et kuigi Eesti inimene vajab enda ümber nii palju vaba ruumi, siis Tartu vaim on sündinud sellele vaatamata, et inimesed on äärmiselt tihedalt kokku surutud. Samas on sinna vahele jäänud ruumi ka looduse jaoks ehk selline looduse ja kultuuri kummaline kohtumine oleks üks mõtterada, mida tahaks natuke arutada sellel ilusal maiõhtul seal Toomemäel.

Praegune vabade kunstide professor Kristiina Ehin annab Valdur Mikitale ameti üle 25. mail kell 19 Tartu ülikooli vanas anatoomikumis sündmusel «Lugu linnuks muutunud linnast. Muusad, fööniks ja teised tiivulised». Kõik huvilised on oodatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles